Peeter Pere: maalikunstnikust arhitekt ja vastupidi

"Polnud meie peres ei kirjanikke-kunstnikke, sellele vaatamata ütlesid kõik, et poiss, sul tuleb kunstikõrgkooli minna ja korralik haridus saada," meenutab Peeter Pere muheledes oma arhitektitee esimesi astmeid.

"Ma küll ei tea, kust nad võtsid selle, et mul piisavalt annet on, olin keskkooli lõpuni põhiliselt õpikute ümbrispaberitele ja tagakaantele kritseldanud," lisab ta.

Pere arvab, et ehk oli tema kujunemise tugevaks taustamõjuks ka see, et ta elas Tartu vanimas kivimajas, milles väidetavalt oli viibinud Peeter I, maja ümbritses vanalinn koos Jaani kirikuga, ning hariduse sai ta pikkade traditsioonidega väärikas Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis tema õpingute ajal kandis küll Tartu 1. Keskkooli nimetust.

Samas aga tunnistab Pere, et toonane töökogemus on andnud talle hilisemate projektide tarvis oskuse luua lihtsaid ning praktilisi lahendusi.

"Tegelikult kulus toona palju aega vabale kunstile - kui ajaliselt mõõta, siis umbes kaks kolmandikku, ja vaid kolmandik arhitektuurile," selgitab Pere, kes maalikunstnikuna kuulus Rühm Tsse.

Sai tehtud palju arhitektuurivisandeid akvarelli- ja guašitehnikas, mis avaldas Soome kolleegidele ennenägematut mõju. Neil ei jätkunud selliseks tegevuseks lihtsalt aega. Tolleaegsed visandid on nii Soomes kui ka Saksamaal erakogudes ja osa neist sai ka Kumusse antud, kus need kahjuks arhiivides kaduma läksid.

"Eriti aktiivseks läks kunstielu kusagil 80ndate lõpus, 90ndate alguses. Avanenud piirid tõid meile palju kutseid osalemaks erinevatel näitustel ja kunstisündmustel. Vastuolu tekitas vaid see, et kui kutsujad üritasid meie kunsti näidata kui osakest lagunevast suurimpeeriumist, siis meie jälle üritasime olla rohkem sellest taagast vabad ning läänelikumad."

"Üheksakümnendatel hakkas vahekord minu arhitekt-maalija tegemistes siiski tasakaalustuma, kaldudes lõpuks arhitektuuri kasuks," räägib Pere. "Pärast osalemist 1999. aasta Veneetsia kunstibiennaalil, mida pean enda loomingu toonaseks tipphetkeks, jäi vabakunsti tegemine tagaplaanile. Tõsi, nii linna- kui ka maakodus on pintslid, õlivärvid ja lõuend raamil alati ootamas ning harva jääb valmispandud lõuend valgeks. "Usun, et alateadvuses on kunstnik minus alati tegutsemas koos arhitektiga või vaidleb temaga ja tulemus sellest ainult paraneb," sõnab ta.

"Iseseisvuse alguses, nagu tegelikult praegugi, oli tööd ikkagi napilt. Vaid mõnel tuntumal arhitektil vast tööpuudust polnud, sest kunagised kolhoosiesimehed ja muud juhtivad tegelased, kes võimul püsisid, tellisid neilt rõõmsalt edasi, oldi nende loominguga ju harjutud," selgitab mees. Vahest muutusid ainult hoonete mahud uute võimaluste toel tunduvalt suuremaks.

"Kasvava nõudluse ehk siis buumilainetuse harjal olid meie põhiliseks leivanumbriks koos partner Urmas Muruga kortermajad. Sekka ka ühiskondlikud hooned ja eramud," tunnistab Pere. "Tõsi, just eramute tellijatega on meil vedanud, nende huvi katsetada uute materjalide ja lahendustega on andnud tulemuseks näiteks Tabasalu vaskmaja."

Pere sõnul on tema ideid usaldanud ka omavalitsused, näiteks Pääsküla raamatukogu, Haabersti vaba aja keskus, aga ka munitsipaalelamud Lasnamäel on igati õnnestunud projektid. Meedias on huvi eramute vastu suurem ja need on rohkem silma paistnud, tekitades vale mulje spetsialiseerumisest, usub Pere.

"Vaskmaja omanikud tulid tegelikult alguses meie juurde sooviga saada endale klassikaline majakarp. Visandasime variandina ümmarguse kodu ning see meeldis neile palju rohkem," meenutab arhitekt.

Kui palun Perel nimetada, milliseid hooneid ta ise tahaks oma loomingust esile tõsta, arvab ta, et ei ühtegi. "Kui mõni meie kavandatud hoonetest valmis saab, näen ma asju, mida järgmise maja puhul paremini saaks teha. Mitte et lahendused halvad oleksid, pigem näen, kuidas asju tulevikus veelgi paremini teha. Igas valminud majas on peidus järgmiste projektide algus. See ongi arhitekti elukestev õpe ja ka üks põhjustest, miks vanasti peeti arhitektiametit vanade meeste juurde kuuluvaks. Praegu on asjad nihkes. Võib-olla ajutiselt, võib-olla mitte," räägib ta.

Sellest aastast on Pere Eesti Arhitektide Liidu esimees. "Võitlemist liidu liikmete eest, arhitekti juhtrolli eest ehitusprotsessis tuleb jätkuvalt harjutada," usub Pere.

Paljud Peeter Pere projektid on pääsenud arhitektuuriraamatutesse, tema vastu on huvi tekkinud isegi Hiinas.

Hiljuti teatati Hiina kirjastusest, et nad sooviksid mahukasse arhitektuuriraamatusse paigutada ka parima puitehitise konkursil esikoha pälvinud Suurupi maja ja Leppneeme eramu. Objektid on huvi äratanud asukohast olenemata.

On projekte, mis oma huvitava vormi poolest kohe meelde jäävad - niisugused on Peeter Pere mitmed ideekavandid.

Munakujulise vormiga hoone esitati Pekingi saatkonnahoone konkursile. Töö küll ei võitnud, aga jääb oma tugeva märgilisusega meelde.

"Muna kujund on oluline nii Eesti pärimuses kui ka ida filosoofias. Avad munas sümboliseerivad Eesti kaarti," tutvustab Pere.

Põnev on ka peagi Viimsisse Leppneemele ehitatav eramu, mille välisviimistluses domineerib kalurikülalik servamata laud.

"Vormi mitmekülgsus kohtub teadlikult robustse viimistlusega," tutvustab Pere projekti.