2010 kevad: jääminekuaeg jõudis ka kaubandusse

See kevad on kaupmeestele olnud armuline, isegi lahke. Ilmnenud on esimesed märgid sellest, et elu pole ainult kärpimine, loobumine, koondamine ning optimeerimine, nagu oleme viimasel paaril aastal harjunud kuulma. Tänavukevadine tõus pole ajutine nähtus, vaid esimene samm suvisemasse meeleollu.

Kui näiteks ehitussektor liigub majanduse arenguga võrreldes nihkes, reageerides pikkade lepingute tõttu tõusudele-langustele viivitusega, siis kaubandus võiks olla hea indikaator valitsevate olude hindamiseks. Eks inimesed ostavad ja tarbivad siis, kui neil on käes piisavalt raha. Kui ei pea iga päev eksistentsi üle muretsema, mis sunniks säästma ja tulevikule mõtlema.

Praegu tundub, et jää on hakanud liikuma. Midagi põhjapanevat on veel küll raske väita, kuid mitmed märgid kinnitavad, et langus on pidurdunud ning edaspidi hakkab paremini minema.

Ärgem unustagem, et esimene kvartal on traditsiooniliselt kaubanduses aasta nõrgim. Selgituseks, et kestvuskaubad on kriisi ajal kaubagrupp, millest tarbija esimeste hulgas loobub. Toidukaubad samasuguse löögi all tavaliselt ei ole.

Statistikasõpradel soovitaks tutvuda Eesti Konjunktuuriinstituudi kaubandusbaromeetriga. See näitab, et esimeses kvartalis hindasid kaupmehed konjunktuuri senisest veidi paremaks. Järgmise kolme kuu puhul on müügiprognoosid esimest korda üle pika aja muutunud positiivseks. Enamik kauplusi töötajate arvu enam kärpida ei kavatse.

Kuigi aasta võrdluses müügi kasvu ei ennustata, on prognoosid siiski optimistlikud. Lisaks on hindade langus baromeetri andmeil juba asendunud mõõduka tõusuga, mis jätkub ka lähikuudel.

Hinnatõuski on märk olude muutumisest. Kinnisvaramüüjad raporteerivad esimeste pääsukestena tehingutest, mis on tehtud kõrgema ruutmeetrihinnaga kui pool aastat tagasi. Autode laomüük on lõppemas. Toorpiima nappust kurtvad juustutootjad viitavad hinnatõusule. Selge on see, et sellist tarbijate paradiisi, mis valitses eelmisel aastal, tänavu ei tule, see ei ole lihtsalt võimalik.

Ilmselt valmistab see jutt paljudele pahameelt, et kuidas siis ei saa odavamalt müüa ja kuhu see raha siis kõik läheb. Kaubandusega on nii nagu meditsiiniga - kõik on eksperdid ning omavad oma ainuõiget arvamust. Arstid ei tea midagi ja kaupmehed on liigkasuvõtjad, tuleb kergelt üle huulte.

Ilmselt on siis teenuses pettutud või jäädi vastaspoolega mõnes asjas - näiteks diagnoos, hinnakiri - eriarvamusele. Pole mõtet võrrelda hindu Saksamaa ja Eesti toidukauplustes, kuna ketipõhised müüginumbrid ja tööstuste tootmismahud on võrreldamatult erinevad.

Üleilmastumine on sees igas küpsisepakis ja jogurtitopsis. Eelistades kodumaist, toetab tarbija kohalikke ettevõtteid ja kohalikku majandust ning kaude ka oma töökoha olemasolu, kuid ilmselt tuleb tal toote eest rohkem maksta kui Lidlis või Aldis.

Eesti jaekaubandusturu maht oli mullu 58 miljardit krooni - maht on kukkunud enam-vähem samale tasemele, mis see oli 2006. aastal. Buumiajaga võrreldes on kaduma läinud ligemale 10 miljardit krooni ehk sisuliselt on turult kadunud raha, mis võrdub Kaubamaja kontserni poolteise aasta käibega.

Langus jaeturul oli erakordselt suur, kahekohalist miinusmärgilist näitajat paljudes teistes Euroopa riikides ei kohtagi. Sellise kukkumise mõju kogu siinsele kaubandussektorile pole võimalik alahinnata ning iga stabiilsuse saavutamise märk on seda olulisem.

Kaupmehe eneseusk ja -kindlus hakkab taastuma. Usun, et jõudsime jääminekuaja ära oodata.