Poola ime asemel needus

Pärast traagilisest õnnetusest kuulmist laupäeva hommikul oleme elanud kui sürreaalses vapustuses. Poola ime muutus kiirelt Poola needuseks. Riik kaotas oma presidendi ja tema naise, kõik sõjaväe tippjuhid, paljud parlamendi liikmed, mitmete riigiasutuste juhid, keskpanga presidendi, kõrged vaimulikud ja Katõni veresauna ohvrite omaksed, kes kõik olid teel mälestamaks 70 aasta möödumist NKVD metsikustest. 1940. aastatel mõrvas Nõukogude Liit 22 000 Poola ohvitseri ja intellektuaali Smolenski lähedal metsas ja kümned aastad hiljem viis lennuõnnetus samas kohas riigi tipp-inimesed.

Hoolimata konspiratsiooniteooriatest, mis kiirelt levima hakkasid, näib, et tragöödia põhjustas inimlik eksitus. Soovides otsusekindlalt tuua pardal olijad Katõni sümboolsele sündmusele, jätsid piloodid tähele panemata maapealse toe hoiatused ja üritasid maanduda hoolimata halvast nähtavusest.

Hinnates seda, mis viimase 24 tunni jooksul on toimunud, näib, et tragöödia pole mitte süvendanud kahepoolset usaldamatust, vaid hoopis lähendanud Poolat ja Venemaad. Venemaa tegutsemine oli kiire, efektiivne ja äärmiselt toetav. Mitte keegi Varssavis ei näi süüdistavat Moskvat, poolakad lihtsalt süüdistavad nende neetud saatust.

Mis see kõik Poolale tähendab? Hästi, seda me veel näeme. Peaminister Tusk ja tema valitsus, kel õnnestus hiljuti globaalse finantskriisi mõju Poola majandusest eemale tõrjuda, on nüüd silmitsi täielikult teistsugustes mahtudes ülesannetega. Iga ametniku kaotus, kes suri lennuõnnetuses, oleks tähendanud Poolale kriisi. Kaotada nad kõik koos - see on midagi, mis ületab seniseid tõekspidamisi.

Arusaadavalt on olemas protseduurid õnnetuses hukkunute asendamiseks. Parlamendi spiiker Bronislaw Komorowski, kes pidi astuma vastu president Lech Kaczynskile sügisestel valimistel, võtab põhiseaduse järgi tema ülesanded üle. Uued presidendivalimised toimuvad juuni lõpus, kuid jääb küsimus, kes astub vastu Komorowskile. Kaks juhtivast presidendikandidaadist (Lech Kaczynski ja vasakpoolsete liider Jerzy Szmajdzinski) hukkusid õnnetuses. Mõned ütlevad, et oleks vaja ka üldvalimisi, sest tragöödia võttis ka rida saadikuid.

Tulevased päevad on täis leina ja valu. Tuhanded kogunevad tänavatele austust avaldama, küünlaid süütama ning lilli asetama. Tragöödia ühendab poolakaid, ehkki see ühendtunne kestab harva kaua.

Ükskord, kui küünlad on põlenud ja lilled närtsinud, seisab riigi ees solidaarsuse tõeline test - proovida pöörata seninägematu rahvuslik tragöödia kogemuseks, mis õigustaks räsitud riiki ja lubaks Poolal püsida õigel kursil hoolimata saatuselöökidest.