Kullamull ja kullaadvokaadid

Kulla hind tõusis üle 1000 dollari uuesti veebruaris-märtsis 2009, mil paistis, et suurem osa USA ja Euroopa rahandussüsteemist võib pankroti piiril olla ja paljud valitsused ei suuda hoiuseid garanteerida ja rahandussüsteemi toetada, kuna pangad, mis olid liiga suured pankrotistumiseks, olid ka liiga suured päästmiseks.

See paanika vaibus ja kullahinnad hakkasid uuesti triivima pärast seda, kui USA pankadele tehti "pingekatsed". USA probleemvarade toetusprogramm toetas täiendavalt rahandussüsteemi, eemaldades halvad varad pankade bilanssidest ja maailmamajandus jõudis järk-järgult põhjani.

Miks kullahinnad seega peatse inflatsiooni- või depressiooniohu puudumisel mõne viimase kuu jooksul jälle järsult tõusma hakkasid?

Sellel on mitu põhjust, kuid need eeldavad järk-järgulist tõusu märkimisväärse allapoole korrigeerimise riskiga, mitte kiire tõusuga 2000 dollarini, nagu praegused kullaadvokaadid kinnitavad.

Kuna me asume ikka veel üleilmse deflatsiooni maailmas, panevad ulatuslikud rahastatud eelarvepuudujäägid muret tundma keskpika kestusega inflatsiooni pärast. Teiseks mõjutab massiivne likviidsuslaine keskpanga lihtsa rahapoliitika kaudu varasid, k.a tarbekaupu, mis võib lõpuks inflatsioonile kütet juurde anda. Kolmandaks surub dollariga finantseeritud eksport USA dollari järsult alla ning dollari väärtuse ja tarbekaupade hinna vahel dollarites on pöördvõrdeline suhe - mida madalam on dollar, seda kõrgem on nafta, energia ja teiste tarbekaupade, k.a kulla, hind dollarites.

Neljandaks on nii olemasolevad kui toodetavad kullavarud maailmas piiratud ja nõudlus tõuseb kiiremini kui seda rahuldada suudetakse. Osa sellest nõudlusest tuleb keskpankadelt, näiteks India, Hiina ja Lõuna-Korea omadelt. Ja osa sellest tuleb erainvestoritelt, kes kasutavad kulda kaitsevallina väikese tõenäosusega "järelriskide" (suur inflatsioon ja veel üks depressioonilähedane olukord) vastu. Kahtlemata tahavad investorid end järjest enam selliste riskide vastu piisavalt kaitsta. Arvestades kulla jäika pakkumist suurendab isegi väike nihe kulla osas keskpankade ja erainvestorite portfellides selle hinda märkimisväärselt.

Kokkuvõttes suureneb ka riikliku võimekuse risk - vaadake probleeme, mis on investoritel Dubais, Kreekas ja teistel tärkavatel turgudel ja arenenud riikides. See on elustanud mure selle pärast, et valitsused ei pruugi olla võimelised päästmiseks liiga suuri rahandussüsteeme toetama.

Kuna kullal ei ole omaväärtust, eksisteerib märkimisväärne allapoole korrigeerimise oht. Kokkuvõttes peavad keskpangad lõpetama kvantitatiivse soodustuste tegemise ja kaotama nullintressimäärad, mis avaldab riskikapitalile survet allapoole liikumiseks, kaasates tarbekaubad. Või siis osutub üleilmne majanduse taastumine hapraks ja aneemiliseks, mis viib tarbekaupade osas langusmeeleoludeni ja paneb uskuma USA dollari kursi tõusu.