Perepoliitika paradoksid

Lastega perede toetamise süsteem on meil tasakaalust täiesti väljas. Ühest küljest kisub vastuoluline väärtustamine tükkideks perepoliitikat ennast. Vanemapalk on küll hea, ent kaugeltki mitte ainus meede ühitamaks töö- ja pereelu. Riigi abi aga keskendub valdavalt lapse sünnile - kõigist ELi riikidest kõige enam. Juba mullu kulus vanemapalgale enam raha kui kõigile teistele peretoetustele kokku, ometi oli "lagi" siis madalamal.

Tulevaks aastaks prognoositakse vanemahüvitisteks tervelt 2 miljardit 367 miljonit krooni, muudele peretoetustele hulka vähem - umbes 1 miljard 600 miljonit. Edasistel aastatel suurenevad käärid veelgi.

Emapalk saab teadagi otsa, kui laps on pooleteiseaastane. Pärast seda, rehmavad riigiisad, vaadaku ta ise, kust ta saab ja mis ta sööb. Iseloomustamaks suuremaks sirguva lapse elukvaliteeti, tooksin ära mõne kokkuhoiumeetme: tänavu kärbiti haige lapsega kodus oleva vanema hooldushüvitist, kaotati ema või isa maksuvaba tulu esimese lapse pealt ja 450kroonine koolitoetus, lõpetati kuni viieaastase lapse vanema osaline õppelaenu kustutamine. Muid peretoetusi pole iidamast-aadamast tõstetud, isegi pisukest 300kroonist lapsetoetust kiputakse tembeldama raha külvamiseks lennukilt.

Lonkav loogika suleb silmad sellegi ees, et meil napib lasteaiakohti, aga erahoid pole enamikule taskukohane; et igas vanuses koolilaps/noor peaks sööma sooja koolilõunat; et haridusraha lõigete tõttu muudetakse koolide pikapäevarühmi tasuliseks. Paar aastat tagasi käivitatud toetusprogrammid on kärbitud või nullitud.

Vanemahüvitise kaanetamine oleks tuleval, poolikul aastal hoidnud riigile kokku 19,4 miljonit, 2011. aastal 78 miljonit ja alates 2012. aastast juba 138 miljonit aastas. Sellest rahast annaks ehitada lasteaedu või toetada töö kaotanud vanemate lapsi. Pole ju kuigi mõistlik anda neile koolikohustusest palgata puhkust, kuni vanemad jälle palgale võetakse. Prii transport, lasteaiakoht, huvihariduse toetus oleksid mõned hädapärasemad meetmed.

Vastuoluline väärtustamine ajab lõhki tervet ühiskonda. Et peretoetuste suurus on üha rohkem seotud vanema sissetulekuga, kasvab ebavõrdsus. Emapalga maksimumi ja miinimumi vahe on rohkem kui seitsmekordne. Riik lahterdab lapsi: meil on väärislapsed (vrd: vääriskivi, vääriskala) ja ülejäänud. Niigi heal järjel peret toetab ka ühiskond kõige heldemalt: vanemapalga puhul on tegu sisuliselt sotsiaaltoetusega, mida makstakse kindlustuspõhimõtte alusel, ühisest katlast.