Pseudoteemade pealetung

Elus võib kindel olla väheste asjade peale. Üks neist on aastaaegade vahetumine ja teine valimiskampaaniaaegne kurtmine, et targale inimesele pole ühtegi sõnumit. Midagi pole parata, kuni on mitmeparteisüsteem ja demokraatlikud valimised, tasub oodata pigem Godot'd kui intellektuaalset kampaaniat.

Kampaania targale inimesele tähendab, et räägitakse asjast ja asjalikult. Praegu saavad kõik aru, et asjast rääkimine tähendab keskendumist tulubaasile ja töökohtadele. Omavalitsuse võimalused vahetuks töökohtade loomiseks on äärmiselt piiratud, mitu inimest sa ikka vallavalitsusse tööle võtad. Järelikult tuleb piirduda tingimuste loomisega, et töövõtjad sooviksid just ses linnas või vallas elada ja tööandjad just sinna ettevõtte luua.

Soodsate tingimuste loomist pakuvad kõik. Naljalt ei leia erakonda, kes lubaks lasteaiad kinni panna, perearsti välja süüa, ettevõtjaid käskude-keeldudega nöökima hakata. Kui kõik pakuvad samu asju, ei saa eristuda enam mitte sisu, vaid mahuga.

Eestis on sel sajandil nähtud kõikvõimalikke ülepakkumisi. Erakonnad on võistelnud, kes lubab kõige kõrgemat pensioni, suuremat tulumaksuvaba miinimumi, kõrgemat keskmist palka, rohkem lasteaedu, rohkem kilomeetreid asfaltteid. Selline oksjoniloogikast kantud kampaaniategemine võis sobida majanduskasvu aega. Praegu ei julge keegi enam liiga lahkeid lubadusi jagada.

Vastandumiskoht tuleb seega leida mujalt. Eestis on kasutatud peamiselt lihtsalt sildistatavaid vastaspaare: endised-praegused, linn-maa, poliitikud-mittepoliitikud. Esimese paari puhul on endised poliitilises retoorikas nn kapikommunistid, kes võimaluse tulles müüks Eesti hommepäev Venemaale maha ning hakkaks ise asehalduriks. Selle retoorikaga materdatakse kõigil valimistel Keskerakonda ning vahetevahel ka Rahvaliitu.

Teist vastandust kasutasid kunagised maaerakonnad, kui oli vaja Isamaaliitu ja eriti Mart Laari rünnata.

Kolmas vastandus on töötanud vaata et kõige paremini. See aitas 2003. aastal Res Publica peaministriparteiks ja tänavu suvel Indrek Tarandi Brüsselisse. 324 valimisliitu loodab, et sama mõttemall tõstab nad võimule.

Sellistes vastandustes võib oma tõetera sees olla. Kuid kõik isamaaliitlased ei ole maameeste vaenajad, oravad ülbikuist rahamehed, keskerakondlased venemeelsed sahkerdajad, rahvaliitlased kommunistidest rehepapid ja sotsid ullikestest haritlased.

Valija jaoks pole bittigi infot hüüdlauseis, kuidas keegi armastab Tallinna ja teine pakub Tallinnale vahetust, kolmas nuputab, kes siis veel, ja neljas teab. Siiski, mõni bitt on - üldiste repliikidega tunnistatakse ju, et konkreetset plaani ei ole. Alati, kui mõnel erakonnal on hea plaan, on sellest tehtud kampaania nurgakivi.

Mida peaks aga tegema valija? Lihtne, vaatama siltidest mööda ja otsima erinevusi sarnaste lubaduste taga. Olgu, kõik erakonnad lubavad lasteaiakohti ja tööpuuduse vähendamist. Esiteks, kuidas seda kavatsetakse saavutada? Kas loodetakse messia saabumisele - euroraha kasutuselevõtule? Või on kava, kuidas naabritega koostööd teha, kodanikeühendusi kaasata, suurprogrammides osaleda? Teiseks, kes on lubaja? Kas ta lähtub tõekspidamisest, mida ma olen valmis heaks kiitma? Kas ta asub valitud kogus ka tööle? Kas ta on varasema tegevusega tõestanud, et suudab lubadusi täita?

Neile küsimustele vastates pole valijal vaja ühtki valimisreklaami näha. Selline valija loeb platvormid läbi, vaatab kandidaatide nimekirja ja üht debatti ning tegelikult juba teab, keda miks valib. Lisaboonusena võib ta kerge muigega jälgida poliitilist poriloopimist ning siltide alusel otsustavaid valijaid. Iga ettevõtja teab, mis vahe on emotsionaalsel ja ratsionaalsel otsustamisel.