Saeme ise oksa, millel istume

Kõigile võrdselt vaesust jagada on hoopis lihtsam kui kõigile võrdselt rikkust jagada, kuna osa inimesi on oma positsiooni poolest teistest võrdsemad - nt monopolistid, kes lähtuvad kartellikokkuleppeist ja viljelevad neoliberaalset röövkapitalismi. Me peaksime armastama inimesi ja omama asju. Üliliberaalne pseudokapitalism aga omab inimesi ning armastab asju. Kes päästaks kapitalismi kapitalismi eest?

Taasavastagem, mida on öelnud majandusteadlane Karl Polanyi (1886-1964). Ta väidab, et riik ei ole kapitali vastand. Polanyi on veendunud, et alates kapitalismi tekkest pole turg enam ühiskonna osa, vaid ühiskond on allutatud turule. Turumajandus dikteerib riigi õigused ja alused. Kas riigist on saamas käputäie inimeste tulus äriprojekt? Loodan, et eksin.

Polanyi jaoks oli tööjõud, raha ja maa fiktiivne kaup, kusjuures turg toimib nii, nagu tööjõud oleks suvaline kaup. Kahtlaselt sarnane olukord praeguse majandussituatsiooniga Eestis (Lääne-Euroopas ja USAs vähem). Kõik müügiks, k.a inimtööjõud. Kõik on kokkuleppe küsimus - kuidas jagada ja valitseda. Lihttööline muutub üha odavamaks kaubaks tööjõuturul. Kriis puudutab valusaimalt just neid inimesi, kes on ausalt oma palga ja pensioni välja teeninud ning kes juba esimese nädala järel pärast palgapäeva hakkavad sente lugema, et ots otsaga kokku tulla. Väga kuritahtlik on sedasorti inimmassi nimetada lolliks või laisaks.

Polanyi meelest on isereguleeruv turumajandus müüt, vaja on riiki. Iseasi on muidugi, kui õhuke või paks see riik peaks olema. Polanyi väidab, et eraomand, kapital ning palgatöö pole asjad iseeneses, vaid igapäevaselt meie endi loodud. Majandus on eemaldunud reaalsest maailmast. Kõik on allutatud majanduse diktaadile. Tagajärjeks on inimeste võõrdumine riigist, usaldamatus, petmine, korruptsioon.

Keegi ei usu enam utopistliku sotsialismi võidukäiku, nagu ka mitte liberaalsete turgude heaolulubadusi. Polanyi jaoks seisnebki vastuolu just selles, et turumajandus on ise endale augu kaevanud. Me saeme ühiskonnana oksa, millel ise istume. Tõeline Suur Pauk pole veel õnneks aset leidnud.

Turgude mõningase elavnemisega Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis ja USAs ei kaasne automaatselt kinnisvara- jt turgude elavnemine Eestis. Seda ei oska keegi prognoosida, millal positiivsed mõjud jõuavad ka Eestisse. Ent juba ammu pole tegu vaid majandusdepressiooniga, see on arenenud sotsiaalpoliitiliseks depressiooniks.

Kas selle vastu ka rohtu on, ei oska samuti keegi öelda.