Saeme ise oksa, millel istume

Kõigile võrdselt vaesust jagada on hoopis lihtsam kui kõigile võrdselt rikkust jagada, kuna osa inimesi on oma positsiooni poolest teistest võrdsemad - nt monopolistid, kes lähtuvad kartellikokkuleppeist ja viljelevad neoliberaalset röövkapitalismi. Me peaksime armastama inimesi ja omama asju. Üliliberaalne pseudokapitalism aga omab inimesi ning armastab asju. Kes päästaks kapitalismi kapitalismi eest?

Taasavastagem, mida on öelnud majandusteadlane Karl Polanyi (1886-1964). Ta väidab, et riik ei ole kapitali vastand. Polanyi on veendunud, et alates kapitalismi tekkest pole turg enam ühiskonna osa, vaid ühiskond on allutatud turule. Turumajandus dikteerib riigi õigused ja alused. Kas riigist on saamas käputäie inimeste tulus äriprojekt? Loodan, et eksin.

Polanyi jaoks oli tööjõud, raha ja maa fiktiivne kaup, kusjuures turg toimib nii, nagu tööjõud oleks suvaline kaup. Kahtlaselt sarnane olukord praeguse majandussituatsiooniga Eestis (Lääne-Euroopas ja USAs vähem). Kõik müügiks, k.a inimtööjõud. Kõik on kokkuleppe küsimus - kuidas jagada ja valitseda. Lihttööline muutub üha odavamaks kaubaks tööjõuturul. Kriis puudutab valusaimalt just neid inimesi, kes on ausalt oma palga ja pensioni välja teeninud ning kes juba esimese nädala järel pärast palgapäeva hakkavad sente lugema, et ots otsaga kokku tulla. Väga kuritahtlik on sedasorti inimmassi nimetada lolliks või laisaks.