Uus majanduskasv ei tule meile kätte universumi kingitusena

Viimases kvartalis 16,6 protsendini ulatunud Eesti SKP langus on tekitanud aktiivse diskussiooni selle üle, et kohe peaks meie majanduses järgnema kiire kasv.

Positivism aitab alati kaasa heade protsesside tekkele, kuid Eesti tänast reaalsust vaadates on pigem tegu soovmõtlemisega. Kui me sulgeme silmad reaalsetele näitajatele ja hakkame oma majandust taaskord läbi roosade prillide vaatama, siis astume sama reha otsa, kus korra oma majandusbuumi valesti tõlgendades oleme valusa tagasilöögi saanud.

Mida me siis täna valesti hindame? Esiteks näib meile tunduvat, et me oleme palju paremas olukorras kui Läti. Tegelikult ei ole.

Riikide valitsustel on majanduskasvu tekitamisel võtmeroll, mis tähendab, et riik peab majanduslangusest väljumiseks ja uue tõusu esilekutsumiseks suunama võimalikult palju raha ringlusesse. Meie lausliberaalsed parempoolsed käituvad täpselt vastupidiselt, millega süvendavad langust ja vähendavad tõenäosust majanduskasvuks.

Prantsusmaa ja Saksamaa on teatanud, et neil teises kvartalis SKP kasvas, languse halvimast osast on tõenäoliselt läbi ka USA. Kõiki neid riike iseloomustab valitsuse tugev majandust stimuleeriv tegevus.

Meie näime siin pimesi lootvat, et kuna teiste riikide majandused hakkavad taastuma, siis peaks meil samuti minema. Samas me ei taha süveneda asjaoludesse, mis nende riikide SKP tõusma paneb. Me ei taha endale tunnistada, et majanduskasv saab olla meie tegevuse tulemus, mitte universumi antud kingitus.

Pangad kardavad klientide maksevõime vähenemist ja teevad hoolega provisjone. Kinnisvarahinnad jätkavad täie hooga langemist. Palgad on deflatsioonilises langusspiraalis.

Sügiseks ennustatakse pankrottide arvu suurenemist - juba praegu on tekkinud ettevõtete ringvõlgnevus. Politsei kardab varavastaste kuritegude hüppelist kasvu. Skandinaavia riikide majanduses on probleemid süvenemas, mis paratamatult mõjutab negatiivselt meie firmade toodangu eksportnõudlust. Ükskõik, kuhu vaatad, kiiret taastumist ei paista.

Eesti Pank kiitleb maksebilansi jooksevkonto ülejäägiga, mis selle aasta esimesel poolel oli 2 miljardit krooni. Kahtlemata on jooksevkonto ülejääk vajalik, kuid millest selline Eesti jaoks harukordne sündmus antud juhul tekkis?

Meie majanduse maht kahaneb, muu hulgas väheneb nii eksport kui ka import. Kuna oleme vaesumas, siis ei jõua me enam importtoodangut osta ja import väheneb rohkem.

See ongi üks põhjus, mis aitab jooksevkontol plussi jõuda. Kui me peaksime jälle raha saama, siis ostame importi ja näeme jälle miinust.

Järeldamaks, et meie majandus on suundumas tõusule, peaksime täheldama üldist ettevõtlusaktiivsuse suurenemist, tööstustoodangu kasvu, ettevõtete majandustulemuste paranemist, jaekaubanduse läbimüügi tõusu, kiiret aktsiahindade kasvu börsil, kinnisvaraturu ja autoturu aktiviseerumist, lennuliikluse tiheduse tõusu, toiduainetööstuse eelisarenemist, avaliku sektori investeeringute suurenemist, meie eksportturgude kosumist ja paljusid muid märke.

Meie tänased optimismipuhangud ajakirjanduses enamasti neid indikaatoreid arvesse ei võta või teevad seda pinnapealselt.

Uus tõus võib ju iseenesest väljenduda ka selles, et kukume praegusest seisust veel madalamale ja siis ühel hetkel tõuseme tagasi tänasesse olukorda. Kuid see poleks tõus, mida varased võidurõõmutsejad täna silmas peavad.

Meie majandus saab kasvada ja tõusta ainult siis, kui me selles suunas töötame. Ansiplikult isevoolu teed minnes meie majandus uut jõudu ei saa ja jätkab vajumist. Meil on valik, kas näha ka edaspidi negatiivseid SKP kasvunumbreid või konkreetselt lõpetada Eesti majanduspoliitika lausliberalistlik ajajärk.