Juhatuse liikme käitumine makseraskuste keerises

Juhatuse liikme vastutus muutub aktuaalseks tavaliselt ühingu ajutise või püsiva maksejõuetuse korral. Nimelt, kui äriühingu netovara on alla seadusega nõutut piirmäära, peab juhatus kokku kutsuma üldkoosoleku, mis peab võtma tarvitusele vajalikud abinõud ühingu netovara seadusega vastavusse viimiseks. Omakapitali nõue on tavaliste osaühingute puhul pool osakapitalist, aga mitte alla 40 000 krooni, ning aktsiaseltside puhul pool aktsiakapitalist, aga mitte alla 400 000 krooni. Selle nõude rikkumise korral on võimalik nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist tsiviilkorras, kuid samuti karistada kriminaalkorras kuni üheaastase vangistusega.

Lisaks, kui äriühing on maksejõuetu ning selline olukord ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule pankrotiavalduse. Ka siin võimaldab seadus nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist tähtajaks pankrotiavalduse esitamata jätmise tõttu. Võlausaldaja peab aga suutma tõendada, et juhul kui viivitust poleks esinenud, oleks ta saanud oma nõude suuremas ulatuses rahuldatud. Kriminaalkorras on võimalik karistada kuni üheaastase vanglakaristusega. Juhatuse liikme vastutusalast ei jää välja ka maksejõuetuse põhjustanud või selle saabumisel tehtud ebamõistlikud tehingud. Veel enam, pankroti korral on pankrotihalduril lausa kohustus esitada nõue juhatuse liikme vastu, kui ta on tekitanud ühingule kahju või toime pannud pankrotikuriteo.

Finantsraskuste ilmnemisel on juhatuse liikmel kohustus olla oluliselt hoolsam ühingu omanike informeerimisel, kaalutletud otsuste tegemisel, aruandluses ning ühingu juhtimises tervikuna. Praktiliste abinõudena oleks koosolekute ja arutelude protokollimine, mis lisaks kaitse-eesmärgile sunnib juhatust kirjapandut rohkem läbi kaaluma ning võib viia seeläbi õigemate otsustusteni. Samuti tuleks oluliste otsuste tegemisse kaasata kogu juhatus, nõuandva organina ka nõukogu või osanikud ning vajadusel eriteadmistega spetsialistid.

Ühingu strateegiate ja plaanide väljatöötamisel ja nende tutvustamisel peaksid osalema kõik ühingu juhtimisorganid. Juhatuse liikmete vahel on soovitatav ära jagada töövaldkonnad ning luua vastavad töökorraldused.

Teisalt peab juhatuse liige arvestama, et otsuseid tuleb teha piisavalt kiiresti ning efektiivselt. Ehk, kui ühingu huvide seisukohast ei ole mõistlik oodata eeltoodud huvigruppide heakskiitu ning ajaline venitamine põhjustaks suuremat majanduslikku kahju kui kooskõlastused, peab juht otsustama kiirelt ning targalt.

Juhatuse liikmete kõrgendatud hoolsus- ning aktiivsuskohustuse kõrval on arukas ning tegelikkuses vajalik sarnane aktiivsus ka ühingu omanikelt, kes soovivad ühingu tegevuse ning varade kasutuse üle saavutada suuremat kontrolli.

Eelpool kirjeldatud töökorralduste kehtestamised, informeerimiskohustuse ning otsustusprotsesside karmistamine omanike poolt täidaksid preventiivset rolli paremaks ühingu juhtimiseks ning soodustaks makseraskustes oleva ühingu puhul kiiremat reageerimist olukorra parandamiseks.

Juhatuse liikme vastu nõude esitamisel ning vastutuse hindamisel kaalubki kohus eelkirjeldatud hoolsat ning mõistlikku käitumist otsuste või tehingute tegemisel. Arvestada tuleb ka, et juhatuse liikme vastutus kehtib enamasti viis aastat, mistõttu on põhjendatud juhatuse liikme varasema tegevuse hindamine vastava aja turusituatsioonile ning tavadele.

Vastutusse peavad tõsiselt suhtuma ka nn ühemehefirmad ning ühingud, kus omanike ring kattub juhatusega, sest juhatuse liikme vastu võivad nõudeid esitada ka võlausaldajad ning hiljem pankrotihaldur pankrotimenetluse raames.

Äriühingute makseraskuste laine ning suurenenud pingestatus Eesti ettevõtluses suunavad üha rohkem tähelepanu juhatuse liikme isikliku vastutuse suunas ja survet karistuste reaalseks rakendamiseks. See on ka loomulik ning ilmselt vajalik. Äriühingute juhatuse liikmetel ning omanikel lasub seega põhjendatud kohustus hoolitseda paremini ühingu äriliste korralduste eest.