Ettevõtlusse, et ellu jääda

Väikeettevõtjaid on sageli käsitletud kui töökohtade loojaid, kes mängivad olulist rolli majanduse kasvus. Eraettevõtlust võib vaadata kui ellujäämisstrateegiat neile, kes ei suuda leida muud sissetulekuallikat, või kui märki ettevõtlikkusest ja soovi olla iseenda peremees.

Minevikku vaadates ei ole meie väikeettevõtlusel pikaajalisi traditsioone nagu näiteks Poolas või Ungaris. Nõukogude ajal polnud see lihtsalt lubatud. Erastamise käigus pärast 1992. aastat loodi eelised suurettevõtjaile, neile, kel juurdepääs kapitalile. Seetõttu oli 1995. aastaks 60% keskmistest ja suurtest ettevõtetest müüdud välisinvestoreile.

Ettevõtted müüdi pigem tervikuna kui osadena ja eelistati neid, kes tõepoolest aktiivselt soovisid ettevõtet edasi arendada. Samas on ka selge, et selline skeem ei soodustanud väikeettevõtete teket.

Ettevõtjate arvu kasv oli mõõdukas 1990. aastate alguses, kiirenes oluliselt kümnendi keskpaigas ja stabiliseerus 2000. aastaks. Pärast seda on muutused olnud minimaalsed. Viimaseil aastail on ettevõtjaid olnud 8-9% töötavast elanikkonnast. Praegu on ettevõtjate osakaal töötajaist Eestis samal tasemel Norra ja Taaniga. Hoogne majanduskasv, mis peegeldub töötuse määra drastilises langemises alates 2001. aastast, ei suutnud väikeettevõtjate arvu suurendada.

Analüüsides Eesti tööjõu-uuringu andmeid ja intervjuusid ettevõtjatega, saab tuua välja, et ettevõtlusse liiguvad kindlad sihtrühmad. 1990. aastate algul oli seltskond väga kirju ja nende motiivid erinevad. Sageli oli taganttõukaja inimese positsioon muutuste hetkel. Suured ümberkorraldused põllumajanduses ja tööstuses jätsid paljud tööta ja sundisid alustama eraettevõtlusega.

Kui üldiselt võiks pidada oma ettevõtte loomist edukuse märgiks, siis lähemal vaatlusel hakkavad silma paljude väikeettevõtjate kehvad töötingimused ja väiksed võimalused firmat laiendada. Neid ettevõtjaid võiks kutsuda ellujääjaiks.

Seoses muutunud oludega on alates 1990. aastate lõpust hakanud eraettevõtlusse liikuma ka haritud spetsialistid, kelle palgatööl loodud sidemed võimaldavad luua oma firma. Siiski on vähetõenäoline, et need pisiettevõtted hakkavad konkureerima suurte ettevõtetega. Pigem on ettevõtjaks olemine elustiil, mis annab võimaluse olla iseenda peremees.

Võib oletada, et ka praegune kriis lükkab paljusid inimesi ettevõtjaks hakkama. Vähemalt senine areng viitab, et Eestis toimivad eraettevõtte asutamise motiividena sagedamini survemehhanismid (väljapääsu otsimine töötusest) kui tajutud võimalused. Enamik väikeettevõtteid luuakse majanduslanguse ajal, kui pole jäänud muud alternatiivi.

Kas väikeettevõtjad, kes elavad peost suhu, suudavad olla meie majandusarengu mootoriteks?

Poliitikameetmed, mis suunavad töötud eraettevõtlusse, on enamasti ajutise loomuga ja perspektiivitud, kuna paljud väikefirmad leiavad end suletud otsaga tunnelist väheste ressursside tõttu.