Andrus Saar: Eestis ei kehti kokkulepped

II pensionfondi elu näitas väga selgelt, et kui inimene ise ei tee sissemakseid fondi (sissemaksed toimuvad automaatselt), siis ta ei tunne ka huvi, mis tema rahaga pensionifondides toimub. Ta ei tee teadlikke valikuid, vaid laseb end uinutada müügitüdrukute- ja poiste kenadest pakkumistest ajaloolisest tootlusest. Ajalooline tootlus on lihtsalt üks minevikuline müüt, mis ei garanteeri mitte midagi. Naiivne on arvata, et pensionifondide juhtide eesmärgiks on ilmtingimata suurima tootluse tagamist. Fondijuhid ei ole mitte mingil viisil vastutavad, kuidas raha nende hallatavates fondides küpseb. Nende endi heaolu ei sõltu fondide heakäigust. Miks peavad inimesed näiteks üldse panema oma raha pensionifondidesse? Miks ei võiks see raha olla näiteks tähtajalistel hoiustel või mingites muudes instrumentides, mis vähemasti tagavad enam-vähem raha säilimise.

Nii või teisiti, aga me riskime igal kord kui anname oma raha kellegi hoolde, olgu selleks pank, kellelegi antav laen, aktsiad, fondid jms. Ma tean oma ettepaneku ebapopulaarsust, kuid arvan, et inimene ise peab tegema valikuid ja riik ei pea omalt poolt peale maksma, vähemasti mitte nii palju. Riigi rolliks on pensioni näol tagada inimestele teatud elatustase. Kes soovib kõrgemat, peab ise selleks vaeva nägema ja riske võtma. Kahjuks on loomulik see, et kui inimesele pannakse peale kohustus teha makseid oma tulevikku, siis peaks tal olema õigus ka valida vahendeid, kuidas ta seda teeb. Praegu on kahjuks nii, et maksja vaatab lihtsalt abitult pealt, kuidas tema raha põleb heleda leegiga.

Praegusel arenguetapil ei saa me loobuda inimeste pensionipõlve kohustuslikust kindlustamisest. Vastasel korral võime kümnete aastate pärast tekitada saamatute inimeste hulga, mistõttu tuleb sotsiaalmakse tõsta. Kui riik võiks omapoolse osa maksta, siis peaks see olema teatud piirini, mitte kõigile ühtviisi. Praegu on õige aeg kriitiliselt üle vaadata kogu pensionifondide temaatika. Ärgem tehkem kergekäelisi lubadusi tulevikuks.