Keinsismi viimane aasta

Kõlavad erinevad ennustused, millal kriis lõpeb. USAs ootab valitsus majanduskasvu juba järgmisel aastal. Kahjuks pole ennustajad mõistnud, kui suure augu on valitsus aastakümnetega klassikalist keinsismi rakendades endale ja maailmale kaevanud. Parimal juhul ootab Ameerikat stagflatsioon.

Majandusteadlase John Maynard Keynesi arvates põhjustas nõudlus pakkumise, seega valitsuse peamine ülesanne oli stimuleerida tarbimist nii eelarve kui ka rahapoliitikaga.

Keynesi peamine soovitus tarbimise turgutamiseks oli suurendada raha pakkumist. Seda soovitust on nii USA kui ka Euroopa Keskpank järginud. Eriti USA, kelle dollar on käibevahend ka Ladina-Ameerikas, Venemaal ja kriminaalses maailmas, kus eelistatakse sularaha.

1990. aastatel eksportis USA värskeid sajadollarilisi iga nädal Venemaale lennukite kaupa. 18. märtsil otsustas Föderaalreserv (Fed) lihtsalt trükkida 1 triljon dollarit (2 protsenti maailma SKPst). Teine peamine keskpanga rahapakkumise kujundamise vahend on intressimääraga manipuleerimine. 2001.-2005. aastal surusid Fed ja Euroopa Keskpank agressiivselt intresse alla, et turgutada majandust.

Ka 1950-1968 hoidis Fed intresse ülimadalal (alla 4 protsendi), mille tulemuseks oli rahamassi kiire kasv ning tarbimislaine, mis viis negatiivseks (täna miinus 5 protsenti SKPst) USA kaubanduskonto ning põhjustas keskmiselt 10protsendilist inflatsiooni 1970. aastail. Selle kümnendi laenubuumid viisid USA elamuhindade kahekordistumiseni ning et 1999.-2001. aasta kriisi riigi sekkumisega ei korrigeeritud, siis ka Dow Jonesi tõusu 1995. aasta 4000 punktilt 14 000 punktile tosina aastaga.

Veel 1970. aastal kehtis Bretton Woodsi süsteem, kus 35 dollari eest sai ühe untsi kulda. Praegu maksab unts 950 dollarit: dollari väärtus kulla suhtes on langenud 27 korda, põhjuseks liigne raha trükkimine, intressidega manipuleerimine, USA eelarvepoliitika.

Eelarvepoliitika pidi Keynesi arvates toimima vastupidiselt majanduse tsüklitele. Keynes soovitas defitsiidiga eelarveid ja valitsuse laenamist.

USA presidendid alates Nixonist (erandina ehk Clintoni teine ametiaeg) on seda nõuannet järginud. Obama niisamuti. USA ootab tänavu eelarvedefitsiidiks 1,85 triljonit dollarit (4 protsenti maailma SKPst), valitsuse laenukoormus on 11 triljonit (20 protsenti maailma SKPst).

Lisaks garanteeris USA valitsus Fannie Mae ja Freddie Maci kaudu pooled USA kodulaenud, et tagada kodud madala sissetulekuga inimestele, nii et pankadel oli lihtne neid portfelli võtta. Aastatel 1993-2000 laenamine madala sissetulekuga piirkondadele kahekordistus.

Kui 1950-1985 oli USA säästmismäär ligi 10 protsenti aastas, siis 2005. aastaks oli see juba negatiivne 0,5 protsenti SKPst. Majapidamiste laenukoormus on samal ajal jõudnud 100 protsendini SKPst. Ka ettevõtete säästmismäär on olnud püsivalt negatiivne.

Massiivset kulutamist on finantseerinud võlakirjade kaudu ülejäänud maailm - Euroopa, Lähis-Ida ja üha enam Hiina, kel on praegu 22 protsenti USA valitsusvõlakirjadest.

Kõigel on piirid. Kui palju on maailmas likviidset vara ja kui palju usaldust, et USA suudab laenud tagasi maksta? USA-l pole likviidseid vahendeid, et valitsus saaks oma keinsistlikku poliitikat jätkata. Ainuke võimalus - ja seda ongi asutud rakendama - on raha juurde trükkimine. Selle vältimatu tulemus on paraku USA dollari väärtuse langus.

Peame aru saama, et just keinsism ja riigi sekkumine on selle kriisi põhjus, ning peame tegema sellest järeldused tuleviku jaoks.