Omariiklusest ja demokraatiast tasub kinni hoida hinda küsimata

Ja nii, nagu on pika ajaloo vältel alati olnud häid ja halbu, on meil solidaarsed ja mittesolidaarsed. Need, kes on nõus leppima palgakärbete ja pensionide kasvu vähendamisega, ning teised, kes kuidagi ei taha nõustuda oma hüvitiste ning parteidele määratud summade isegi kõige tühisema kokkutõmbamisega.

Kuigi nii väga tahaks, et maailmas, kus loomisest saadik peaks valitsema jumalik-inimlik õiglus, peaksid ju lõpuks head ehk solidaarsusest lähtuvad peale jääma, räägib meile igapäevane praktika hoopis midagi muud. See ei erine millegagi minevikust, kus puhtakujulise solidaarsuse ilminguid võib leida pigem hetkeliste eranditena, pigem pealesunnitud toimimistena kui vabatahtliku tegutsemisena.

Solidaarsus on olnud inspireeritud ikkagi valdavalt kindlast huvide ühtsusest, mitte hingesügavikus pesitsevast üksmeelest. See on olnud pigem tunnetatud paratamatus kui omaalgatus. Ja küsimusele, kumb on inimeste otsustuste lähtekohana olnud määravam, kas n-ö meie abstraktne solidaarsus või konkreetselt minu pragmaatilised huvid, on ajalookogemus andnud üldistava vastusena üheselt: pragmaatilised huvid.

Sellele tõdemusele tuginedes võikski siia punkti panna ning selle loo lugejad heitunult käed üles tõsta. Sest solidaarsust ei paistagi olevat. Ei tänapäeval ega minevikus.

Tegelikult pole asi kaugeltki nii troostitu. Sest sisuliselt lootusetu rõhuasetamise solidaarsusele võib rahumeeli asendada inimestele üldiselt arusaadavama ja hingelähedasema üleskutsega võtta otsustamise lähtekohaks huvid. Nii iseenda spetsiifilised kui ka meie üldised huvid. Pidades seejuures silmas, et need üldised huvid moodustavad tegelikult raamistiku või eelduse meie oma huvide realiseerimiseks.

Lisaks on huvid solidaarsusest eelistatavamad ka sellepärast, et solidaarsusele saab üles kutsuda vaid emotsionaalselt kiitvalt-kurjustavalt, huvidest aga on võimalik rääkida rahulikult ja kaalutledes. Tuletades (näiteks poliitikutena) kõigepealt iseendale ja seejärel meile ülejäänutele meelde, millised siis on need meie kõige üleüldisemad huvid, mis peaksid valdavale osale elanikest meeltmööda olema, rahuldust pakkuma ning millest oleks igati mõistlik lähtuda.

Minu arvates on selleks kõigepealt omariiklus ja demokraatlik riigikorraldus, mis on sellise kaliibriga emahuvid, et ükski astutud individuaalne või kollektiivne samm ei tohiks neid isegi perspektiivis kahjustada.

Kui kaob omariiklus ja demokraatia, siis saab kõik otsa. Siis pole enam ka neid, kellele praegu on niivõrd raske koos enamusega solidaarne olla. Seega peaks omariiklus ja demokraatia olema vähemalt meist valdavale osale ühishuviks, millest tasuks igati kinni hoida isegi hinda küsimata. Kui on raske olla solidaarne, siis vähemalt sisetunne peaks ütlema, mis on huvi. Siis saaksid võib-olla ka riigikogulased ja Eesti Panga juhid aru, et praegu pole nende sissetulekute kärped mitte üldise solidaarsuse, vaid laiemalt omariikluse ja kitsamalt ka nende eneste huvide küsimus.