Kontserni ettevõtteid peaks saneerima korraga

Samas on ilmne, et lähtuvalt saneerimismenetluse eesmärgist - ettevõtja ajutiste makseraskuste ületamine, maksevõime ja kasumilikkuse taastamine ning töökohtade säilitamine - peaks mitme kontserni ettevõtja üheaegne saneerimine olema lausa soovitatav.

Lõpliku vastuse saab siin anda vaid kohtupraktika, kuid vajadus sellise lahenduse järele on juba praegu selgelt tuntav ning vastuseid oodatakse kiiremini, kui seda võimaldab aastate vältel kujunev kohtupraktika. Sestap on alljärgnevalt välja pakutud mõned soovitused selleks, kuidas saneerimismenetluste ühitamise soovi ja vajadust võiks kohtutele esitada.

1. Kõigi kontserni ettevõtjate saneerimismenetluse algatamise avaldused tuleks esitada üheaegselt, põhjendades, et tegemist on samasse kontserni kuuluvate ettevõtjatega, milliste kohustused on omavahel seotud ning seetõttu on otstarbekas anda kõik asjad ühe kohtuniku menetleda. Samuti võib taotleda, et kohus määraks kontserni ettevõtjatele sama(d) saneerimisnõustaja(d).

2. Juba enne saneerimismenetluse algatamise avalduse esitamist kohtule tuleks koostada võimalikult põhjalik saneerimiskava, mis hõlmab kõiki saneeritavaid ettevõtjaid.

3. Kuna saneerimise edukuse aluseks on eelkõige õigesti koostatud saneerimiskava, tuleks selle väljatöötamisse kaasata pädevad finantsnõustajad. Vajadusel võib saneerimiskava koostanud nõustaja(d) esitada ka saneerimisnõustaja kandidaadiks (kandidaatideks).

4. Tuleb teha kindlaks, et kõik ettevõtjad, kelle suhtes soovitakse saneerimist läbi viia, oleks selleks sobilikud, st nende hulgas poleks ettevõtjaid, mis on juba püsivalt maksejõuetud ja kelle suhtes ei saa algatada saneerimismenetlust, vaid ainult pankrotimenetluse. Selle asjaolu selgumine peale saneerimiskava koostamist ning saneerimisavalduse esitamist kohtule võib anda kogu protsessile tõsise tagasilöögi, sest see võib tähendada vajadust koostada uus saneerimiskava.

Loomulikult on kontserni ettevõtjate saneerimine võimalik ka siis, kui menetlusi juhivad erinevad kohtunikud ning kontrollivad erinevad saneerimisnõustajad, kuid ühtselt juhitud ja kontrollitud saneerimiste puhul on tõenäosus menetluse edukale lõpule ning saneerimise eesmärkide saavutamisele oluliselt suurem. Saneerimisseadus küll ei kohusta kohtuid selliste taotlustega arvestama, kuid loodetavasti toob veenvalt põhjendatud taotlus kohtute poolt siiski kaasa mõistva ja paindliku lähenemise.

Palju poleemikat ja kriitikat ettevõtjate hulgas on esimeste menetluste puhul tekitanud ka kohtute reaktsioon ettevõtjate pakutud saneerimisnõustaja valikule - avalikkuse ette on jõudnud mitmed näited, kus kandidaadiks esitatud ja saneerimiskava esialgse projektiga juba töötanud audiitorid ja finantsnõustajad on kohus asendanud pankrotihalduritega. Kuna saneerimisnõustaja esmane ülesanne on raskustes ettevõtja finantsanalüüs, saneerimiskava koostamine, juhtkonna nõustamine finantsmajanduslikes küsimustes ja läbirääkimistel võlausaldajatega, siis ei mõisteta kohtu eelistusi nende asendamisel pankrotihalduritega, kelle ülesanded ja kogemus on eelkõige seotud võlgnike võlgade sissenõudmise ja vara võimalikult tulusa müügiga.

Kuigi seaduse kohaselt on saneerimisnõustaja määramine vaid kohtu pädevuses, peaksid kohtud siiski arvestama ka asjaolu, et saneerimiskava on eelkõige finants-majanduslik, mitte õiguslik dokument, ning selle koostamine ja täitmise kontroll, samuti nagu saneeritava ettevõtja majandusliku olukorra ja maksevõime jälgimine nõuavad eelkõige põhjalikke finantsjuhtimise teadmisi ja kogemusi.

Nõustajal on saneerimismenetluses võtmeroll - ta peab koostama enamiku võlausaldajate aktsepteeritava saneerimiskava ning kontrollima selle elluviimist võlgniku poolt, sestap on kohtutel ning nende poolt saneerimisnõustajate valikult kohaldatavatel põhimõtetel täita väga oluline osa selles, kas seadusega püstitatud eesmärki - päästa ajutistesse raskustesse sattunud ettevõtjaid pankrotist ning töökohad kadumisest - õnnestub saavutada.