Ema-isa tööl ja lapsed hoitud

Töökoha valikul mängib võimalus ühitada oma töö- ja pereelu aina suuremat rolli. Kui küsida inimestelt, mis on neile töö puhul tähtis, nimetatakse töökoha kindluse ja palga järel just võimalust ühitada oma töö- ja pereelu. Ent 46% elanikest leiab, et töö ja pereelu ühitamine on neile raske.

Uuringud näitavad, et töötamist peab enamik Eesti inimesi oluliseks. Sellest ei soovita loobuda ka siis, kui pere rahaline olukord seda võimaldaks. Eesti meeste tööhõive on Euroopa keskmiste seas, Eesti naiste tööhõive aga üks kõrgemaid, vaatamata suurele hariduse omandajate arvule, üsna pikale lapsehoolduspuhkusele ja suurenevale sündimusele.

Naiste osakaal, kes sooviksid majandusliku kindlustatuse korral tööst loobuda, on aastate jooksul vähenenud. Kui aastal 2000 oli naisi, kes partneri piisava sissetuleku korral koju jääksid, 23 protsenti, siis 2005 oli neid vaid kümnendik. Meestest sooviks samadel tingimustel tööst loobuda vaid 2%.

Praegune perepoliitika peaks arvestama, et perekonnad on oma vajadustes erinevad, ja tooma rakendustesse suuremat paindlikkust. Perepoliitika peaks end kohandama inimeste vajaduste järgi, mitte vastupidi. Kuna majanduslangus toob sageli kaasa demograafilisi probleeme - sündimuse ja eluea langus, väljaränne -, on väga oluline neid teadlikult vältida või leevendada.

Mõlema vanema kindel sissetulek on parim vahend vaesuse ennetamiseks lastega peredes. Suurendamaks lapsevanemate kindlustunnet, et töö ajal ka lapsed hoitud saaks, peaks riik enam investeerima hea lastehoiuteenuse kättesaadavusse ja muutma ka vanemahüvituse saamise tingimused paindlikumaks. Hüvitise saamise ajal võiks lapsega kodus oleval vanemal säilida võimalus töötada ja selle eest tasu saada, ilma et hüvitis selle võrra väheneks. Las pere ise otsustab, kas kasutatakse hüvitist hoidjale tasumiseks ja käiakse tööl või jääb üks lapsevanem lapsega koju.

Samuti võiksid lapsevanemad ise otsustada, kas nad soovivad olla kogu vanemahüvitise aja järjest kodus või võtta näiteks osa sellest välja hoopis kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni. Selline võimalus annaks lastevanemaile suurema vabaduse oma aega planeerida ning ka tööandjale oleks selline lahendus valutum - töötaja ei viibi töölt eemal järjest poolteist aastat. Sellist mudelit kasutatakse näiteks Rootsis.

Tööhõive suurendamiseks on asjakohased töötajate tervisele suunatud investeeringud, mis vähendavad haiguste ja töövõimetusega seotud probleeme. Tervist aitab hoida mitmekülgne haridus, sest parema haridusega inimesed säilitavad aktiivsuse ja innovatiivsuse kauem ning hoolitsevad oma tervise eest teadlikumalt.

Mul on hea meel, et uue töölepinguseaduse vastuvõtmise järel kaob lõpuks erisoodustusmaks investeeringutelt, mida tööandjad teevad töötajate tasemekoolitusse, kuid minu arvates võiks kaaluda erisoodustusmaksu kaotamist ka inimeste tervise edendamise kuludelt (nt sport, põhjalik tervisekontroll ja taastusravi).