Kafkalik riigivalitsemine

Võtta kohtunikud vastutusele - väga libe tee, millele justiitsministrina minna. Pole vaja poliitikuil sekkuda kohtute tegevusse. Maavalitsuste kaotamine - seda võib arutada omavalitsusreformi kontekstis, majanduskasvule see mõju ei avalda. Sõda kartellidele on uus lähenemine, kuid kas meil on nii suured probleemid, et see peaks olema esmaseid eesmärke? Riigieelarves on mitmemiljardilised augud, tuhanded töökohad on haihtumas õhku - neid probleeme pean olulisemaks kui kartellidele sõja kuulutamist. Keelata rehepapi nimetamist suliks - see ilmselt oli mõeldud ehk literatuurse kõrvalepõikena.

Mind hämmastab selle loetelu juures aga kaks asja. Esiteks, Reformierakonna tugevaim külg on olnud rahandus ja majandus. Nüüd aga ei leita end kuidagi uues olukorras, kuhu ise on tormatud. Liberalismist rääkida oleks selgelt poliitiline enesetapp - liberalism Reformierakonna tähenduses on üks meie sügava majanduskriisi peapõhjuseid!

Valimistel tulid hääled tänu sotsiaalsetele sõnumitele - palgakasv, vanemahüvitis. Esimesest praegu rääkida oleks pigem kurb kui naljakas. Vanemahüvitise maksmine samadel alustel on küsitav, isapuhkusest loobutigi.

Seega on lisaks Eesti majandusele kriisis ka Reformierakonna majanduspoliitika.

Teiseks - millega Reformierakond kavatseb oma ideoloogilist kollapsi kompenseerida? Ähvardades Eestit Gruusia stsenaariumiga - tehes kõik, et Venemaad provotseerida? Või loodab Reformierakond tõusule viidates müüdile viiendast kolonnist - kruttides teemat, kuni igale Eesti inimesele tundub, et vaenlane peidabki end meie keskel? Milliseid tegusid sellest tulenevalt oodata?

Mulle tundub, et kafkaliku kohtupidamise asemel, millest räägib Lang, kangastub meile üha enam kafkalik riigivalitsemine - mille õudusunenäolisest õhkkonnast välja murdmiseks võib peaministripartei kasutada ka meeleheitlikke meetodeid.