Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

See, et USAs valiti uueks presidendiks noor mustanahaline demokraat Barack Obama, polnud mingi üllatus. Tõeline rebimine käis varem, kui mööda riiki möllas ringi demokraatliku partei sisemine valimisvõitlus. See oli nii äge, et jättis mulje, nagu olekski juba tegemist tõeliste valimistega. Konkureeriv vabariiklaste seltskond selgitas oma esimese mehe aga kiiresti ja suurema kärata välja. Ja tagatipuks sättisid nad noorele särtsakale iPodi-presidendikandidaadile vastu sellise vana kännu. Siin ei saanudki asi teisiti minna, kui et vaekauss vajus kolksti demokraatide kasuks.

Obama on tekitanud nüüd üle maailma rõõmsat erutust. Oodatakse, et hakkavad puhuma uued tuuled, kõik muutub paremaks, majandus kerkib nagu fööniks tuhast ning inimesed üle maailma elavad õnnes ja sõpruses. Sellised ülespuhutud lootused võivad kergesti puruneda. On oht, mõnda aega Valges Majas veetes saab tumedaverelisest lootusest tavaline valge Ameerika mees ehk tõepoolest, vahet pole, kes neil seal pukis istub. Selles mõttes pole Obamal kerge alustada ja mina hoian pöialt, et ära ei vajuks. Muidu läheb tal nii nagu viimasel Prantsuse justiitsministril, kes on naissoost ja islamiusku, kuid on nüüd osutunud edevaks ja saamatuks tegelaseks ehk on muutunud tavaliseks eurooplaseks.

Mida Eestile tähendab uus USA president? Ma arvan, et oluliselt siiski ei midagi uut. Vaevalt, et see meie elu siin pea peale pöörab, nagu mõni poliitik ehk loodab.