Kommentaar: Muutuste tuul Uues maailmas

Obama võit on ajalooline ka selle poolest, et esimest korda pärast 1994. aastat omavad demokraadid kontrolli nii Valge maja kui ka Kongressi mõlema koja üle Kapitooliumi künkal. See annab Demokraatlikule parteile tugeva mandaadi lubatud muutuste elluviimiseks mitte üksnes välis- ja kaitsepoliitikas, vaid ka majandus- ja maksupoliitikas, kus võib eeldada tuntavat pööret vasakule. On ju nii uus president kui oluline osa Kongressi „raskekahurväest“ demokraatliku partei liberaalselt tiivalt.

Sisepoliitiliselt oli vastandumine president Bushi jõukamaid ühiskonnakihte soosinud maksukärbetele üks Obama kandvamaid kampaanialoosungeid. Samas on Obama lubanud omapoolseid maksusoodustusi enam kui üheksakümnele protsendile ameeriklastest. Arvestades USA majanduse kehva seisu ja mitte just roosilisi prognoose lähiaegadeks, saab Obamal olema keeruline oma maksukava realiseerida, viies samaaegselt ellu kulukaid lubadusi näiteks tervishoiusektoris, mis on samuti valijatele südamelähedane teema.

Finantskriis ja kõrged ootused

Obama võit on andnud emotsionaalse tõuke maailma aktsiaturgudele, ent pisut enam kui aasta tagusest kõrgseisust jäävad tänased börsiindeksid siiski kaugele maha, samas kui tööpuuduse ja tööstustoodangu kohta käivad uudised on päev-päevalt üha murettekitavamad. On selge, et ainuüksi emotsiooni najal ei ole võimalik reaalmajanduses kiiret pööret paremusele saavutada.

Ühe esimese ülesandena tuleb jaanuaris ametisse astuval administratsioonil tegelikkuseks muuta George W. Bushi ja Hank Paulsoni initsiatiiv globaalse reeglistiku loomiseks, et tõhustada järelevalvet finantsinstitutsioonide üle. Alan Greenspani poolt propageeritud finantsturgude dereguleerimise ideoloogia kollaps peaks justkui olema vesi demokraatide veskile. Teisalt tähendab finantssektori uus ja senisest enam reguleeritud korraldus lisaks börsihaide riskikäitumise piiramisele ka näiteks seda, et need lihtsad ameeriklased, kes viimase aastakümne jooksul on lubanud endale ülejõukäivaid eluasemelaene, peavad tõdema, et „Ameerika unelma“ oluline komponent – oma maja – ei pruugi neile lähiaastail jõukohane olla. Ameerika majandusel seisavad eeldatavasti ees rasked aastad ja nendes oludes ei ole ülikõrgele kruvitud ootuste õigustamine sugugi lihtne ülesanne.

Globaalne liidriroll

Maailma üldsus ootab Obamalt võrreldes Bushiga suuremat orienteeritust multilateraalsusele. Näiteks globaalset soojenemist ja keskkonnakaitset puudutavates küsimustes võib see nii minna, ent väliskaubandust ja Ameerika töökohtade kaitsmist puudutavates küsimustes on demokraadid olnud vabariiklastest traditsiooniliselt protektsionistlikumad.

Vaatamata oma tohutule populaarsusele mitmel pool mujalgi maailmas saab Obamast jaanuaris siiski Ameerika Ühendriikide president, kes hakkab kaitsma USA julgeoleku- ja majandushuve. Seda ka siis, kui need lahknevad Euroopa, Venemaa või Hiina omadest. Obama on elektrifitseerinud rahvamasse mõlemal pool Atlandi ookeani. Euroopas on nii neid, kes tahavad Obamat näha demokraatliku maailma liidrina, kelle juhtrolli oleks valmis tunnustama ka Vana Maailm, kui ka neid, kes ootavad Obamalt osa USA hegemoonia vabatahtlikku loovutamist Euroopa liitlastele. Usun, et seda viimast siiski ei juhtu. Õnneks.