Kogu rahandussüsteem hävib

Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Läbi ajaloo on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel või teisel viisil seotud, kas kulla, hõbeda või mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk, on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971. aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, Eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja Eesti kroon ei ole mitte euro sularahaga tagatud, vaid suure tõenäosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad kriisi lõppedes koos Eesti riigi halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.

Kui raha pole millegagi peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel, kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapäevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus väljalastud paberrahad või obligatsioonid vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda, mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe: elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid, millel puudus kate, ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankroti või riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess, mis käidi Saksamaal 1920. aastatel läbi paari-kolme aastaga, kestab globaliseerunud maailmas 20-30 aastat. Kuid läbi ajaloo ei ole ükski rahasüsteem, millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent, iialgi, ühegi erandita, püsima jäänud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem.

Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi kriisi ennustati juba 1990. aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetkeseisu heaks, ehk nagu anekdoodis, kus mees pilvelõhkujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse, kuidas läheb, vastab too, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.

Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele järjest suuremas ulatuses, mitte säästmisele ja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla- või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel, siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!

Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe: pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine, siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha, mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted, kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites, on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.

Raha puudumine hakkab aga kriisi teises faasis - finantskriisi asendub majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma. Peale ehitusettevõtete ja kodulaenuvõtjate raskuste pole ju veel pankotte tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainetööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest, nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine. Kuid need ei jää olemata. Kriisi teises faasis kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte, mis läheb pankrotti, ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teises etapis hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame, et 1930. aastatel oli USAs tööpuudus üle 20% - iga viies inimene oli tööta. Kuid siin, kui mitte varem, üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima läheb kriisi kolmas etapp. Pangad ju õnnestus päästa suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine, seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe: pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib-olla garanteerib riik oluliste firmade laenud (loe: maksumaksjate arvel).

Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub, et kriis ongi ületatud, sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha, kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale järjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele, hakkab majanduslaev kreeni kiskuma. Kolmandas etapis käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesed mõistavad, et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis pole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadavast rahast ei piisa uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja või kauba maha müüb, on kaotaja, sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha, mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides, on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid oma elatustaseme järsu languse arvelt.

Kolmas faas tuleb tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, piiratakse hindu, normeeritakse palku, külmutatakse eelarveid ja kõike muud, mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbabwe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida võib nimetada koidikueelseks pimeduseks, viimseks valuks enne päikesetõusu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine, millega kaasneb rahareform üle terve maailma. Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17. sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehtetuks, sest maailmas pole kohut ega täitevõimu, mis suudaks nende miljonite lepingute täitmata jätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda. Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised - maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega kaob virtuaalreaalsusesse, sinna, kus ta tekkis. Alustatakse uuesti valge lehena. Kõik oleme taas võrdses seisus. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat, ja see, mille kohta nad arvasid, et keegi teine (loe: valitsus, pangad, pensionifondid jne) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud pangandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust.

Uus majandussüsteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline - pole võimalik praegu öelda. Nii nagu orjandusliku korra lõpul polnud võimalik süsteemi sees näha feodaalkorra tekkimist või kapitalismi tekkimist enne tööstusrevolutsiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki muutusi. Kuid muutused on paratamatus. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.

Kuid, nagu näitab ajalugu, siis hoolimata sellest, kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonnakorraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ning pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti läheb ka seekord samuti. Tuleb ainult vastu pidada.