Vana merekaru hoiab tallel palakesi ajaloost

Saaremaa mees Jaan Mändmaa on andnud oma südame kõigele vanale. Usinalt on ta oma Kehila tallu korjanud pärandit kodusaare ehitustavadest ja suurel hulgal vanavara.

See on otsekui väike vabaõhu- ja ajaloomuuseum, võiks julgelt arvata esimest korda Kehila taluõuele sattunu. Arvamus saab aga üha enam tuge, kui peremees Jaan Mändmaa saatel ühe hoone juurest teise juurde liikuda.

Vana merekaru Jaan on käinud merekoolis, juhtinud tuukrilaeva, rääkimata siis tema veealustest käikudest.

"Mul eriti tegevust polnud, naabrimees rohkem sättis ja sehkendas seal ning ütles, et mine vaata, siin on üks vana keldriase ja seal hunnik vanu pudeleid, ehk leiad midagi põnevat," räägib ta

"Läksin ja leidsingi mõned vanad õllepudelid. Viisin need koju, vaatasin ning läksin tagasi ja korjasin veel ühe hunniku. Eks toona leidus siin kandis ja Saaremaal üldse palju pererahva poolt unustatud ja tagastamata hooneid. Nii saigi mõnigi muuseumivääriline asi kusagilt varemetest või lagunema kippuvast hoonest välja kougitud," meenutab Jaan.

Praegu pole tema arvates enam suurt miskit võtta. Majad on leidnud uued omanikud, kes üldjuhul vanakraamist vähe hoolivad, või on siis hooned oma aarded koos lagunemisega kaasa viinud. "Kord käisin poisiga ühes lagunevas majas. Ühest nurgast avastasin unikaalse punasest puust puhveti, mis arvatavalt kuulus mõne laevakapteni kajutisse. Kahjuks oli lagunev hoone ja aeg selle mööblitüki suutnud juba peaaegu hävitada, vaid ühe faasitud ukseklaasi sain sealt kätte," kahetseb Jaan.

"Istusin siis sinna kapi juurde palgile ja panin kurvastusest suitsu ette. Poiss tuli ja küsis, et kas juhtus midagi. Ütlesin siis, et oleks me vähemalt viis aastat varem siia jõudnud, oleks saanud veel selle kauni mööblitüki päästa. Aega aga tagasi ei keera," lisab ta.

Hiljem uuris Jaan selles talus olnud inimeste käekäiku ja selgus, et seal kunagi tõesti üks kaubalaeva kapten oli elanud. "Eks laevalt uuema vastu välja vahetatud puhvetkapp rändas siis kaptenile koju," arvab Jaan.

Vanavaraait, paadikuur, suveköök, suitsusaun, sepikoda, võrgukuur - nii võib Kehila hoonete loetelu veel pikalt jätkata. Vana sepikoja kivimüürid on siia mujalt kohale veetud. Hoone katust katab vana tsementkivi, mis omakorda paksu samblakatte all.

Jaani sõnul on nii mõnigi imestanud, et alles see hoone sul püsti sai ja katus juba nii sammaldunud.

Samblakasvu saladus aga peituvat selles, et kivid koos samblaga võeti maha ühe Kuressaare vana maja katuselt ja oleks sealt rõõmsalt ka kohe prügimäele rännanud.

"Õnneks sain sellele õigel ajal jaole. Kivid korjati ükshaaval alusele, märg ajaleht vahele ja nii nad koos niiskelt rohetava samblaga minu koduõuele jõudsid," naerab Jaan.

Eks see mujal ja teistele ehitamine röövibki Jaani meelest suurema osa ajast. "Oh, oleks omalgi siin palju teha," ohkab ta ja viitab aianurgas seisvatele palkseintele.

"Muidu oleks need vanad palkhooned lammutamisele läinud. Ütlesin, et viin siis parem endale. Siis oli muidugi peremees kohe varmalt raha küsimas. Kolmekümne viie tuhande krooni eest õnnestus nad omale osta," muigab Jaan.

"Kui meestel natuke rohkem aega tekib, katsume nad veel sügisel katuse alla saada. Muidu leotab vihm vanad palgid päris läbi. Ühest tahaks külalistemaja, teisest sauna teha," lisab ta.

Paar aastat tagasi valminud palkmaja, mis Kehilast ka õige turismitalu teeb, Jaani sõnul reklaamimist ei vaja.

"Kogu suve on maja täis. Põhiliselt siis peresid. Sügisel tulevad jahimehed, hülgeloendajad. Kümme inimest mahub siia kenasti ära," seletab ta.

Loomulikult peab Kehilat külastades varuma aega, sest Jaanil on pea iga asja kohta oma lugu. Olgu selleks siis vanad kalurisaapad, roostetanud autovelg või hiigelsuur malmpada. Rääkimata maast, ilmast ja inimestest. Ole ainult mees ja kuula.

Kõige uuem hoone Kehila taluõue tagumises otsas on külaliste jaoks mõeldud väike palkmaja.

Majakese esimesel korrusel laiutab ümara kujuga kehakas ahi - väljas paekivi, sees aga hunnik raudkive. Kütad viimased kuumaks, teed luugid lahti ja ongi maja soe, ehk siis ehtne kerisahi.

Ahju saamisloost pajatab Jaan järgmist. "Kui majal olid alles seinad püsti ja vaid uksed-aknad ees, tuli mulle külla sõber, kes oli ühe töö eest saanud kaks liitrist pudelit Viru Valget.

Üks oli tal juba joodud, teise tõi kaasa. Tegin termosetäie kuuma kohvi viinapudelile seltsiks ja hakkasime sõbraga siis nuputama, et millise ahju võiks majale teha. Tavalist neljakandilist pidasin liiga lihtsaks," meenutab Jaan.

"Sai pudel tühjaks, aga mitte ühtegi tarka ahjumõtet selle kõrvale ei tekkinud. Tuli võtta ette pudel konjakit. Ka sellest ei olnud abi. Viimases hädas sai välja tuua pipraviinapudel ja siis lõpuks oli ahjule sobiv kuju käes," naerab Jaan.

Tõsi, pärast polnud ainult täit selgust selles, kummal meestest see lahendus esimesena pähe tuli.

Ahju välismüüri ladumiseks sobivad kivid korjati ühe vana keldri varemetest. Neid tuli muidugi kõvasti töödelda ja neile ümaram kuju anda. Kokku kulus Jaani sõnul ahju ehituseks viis kuud.

Kooguga kaevu veeres seisab Kehilas suur paekivist joogiküna. "Ega selliseid enam palju leida ole. Külm tikub nad talvel lõhki lööma, kui vesi juhtub sisse jääma," räägib Jaan.

Sellise joogianuma tegemiseks-uuristamiseks olevat töömehel viis päeva kulunud. "See on ikka pagana täpne töö," ütleb Jaan ja näitab, kui õhukesed seinad anumal on. Üks liiga tugev löök ja ongi kogu nädalatöö ühekorraga mokas.

Fotod: Andras Kralla