Teehöövel läbi aja

"Kuigi hiinlastele oli teerull tuttav juba aastasadu tagasi, jõuti esimese höövliga riistapuu valmistamiseni umbes 1860. aasta paiku Ameerikas," selgitab Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk.

Ta lisab, et Euroopasse jõudis uudne teemasin hiljem ning koos mootorite tulekuga sai peatselt omale ka jõuallika.

"Enne seda rakendati hobused höövli ette ja näiteks Nõukogude Liidus toodeti veel hulk aastaid pärast viimast sõdagi järelveetavaid teehöövleid. Sellise riistapuuga töötamine oli paras katsumus ja kindlasti ka füüsiliselt kurnav, vanematel höövlitel puudusid nimelt kummirattad ja vedrustus."

"Paides valmis insener Arnold Volbergi juhtimisel oma mõõtmete poolest küll tagasihoidlik, kuid siiski tervel suurel Nõukogudemaal esimene iseliikuv teehöövel V-1, mida tehti kokku üle saja masina," ütleb Rääsk.

Kahjuks ei ole ühtegi eksemplari sellest kodumaiste teemasinate pesamunast säilinud.

Õnneks on Rääski sõnul muuseumisse jõudnud Paide tehases toodetud ja enim kiidusõnu ning kasutamist leidnud mudelid V-10 ja D-512. Viimasega sai höövlite valmistamise aeg 1966. aastal Paides läbi, sest Venemaa avarustesse olid kerkinud uued ja võimsamad teedemasinate tehased. Kokku valmis Paides aga ligi paarikümne aasta jooksul üle nelja tuhande teehöövli.

"1980ndatel prooviti höövleid taas tootma hakata tootmiskoondises Talleks, aga see ettevõtmine jäi soiku. Kümmekond aastat hiljem sai teehöövlite tootmisega hakkama Kohilas asuv firma Corbex Engineering, mis hakkas neid kohalikele oludele kohandades tootma Soome firma Vammas litsentsi alusel," selgitab Rääsk.

Üheksakümnendate lõpul jõuti aga ka juba esimese Eestis projekteeritud höövlini MG-1901.

"Kahjuks on ka see firma nüüdseks höövlitootmise lõpetanud ja nii tuleb teedeehitajal leppida nüüd erinevate välismaiste tootjate poolt pakutavaga," sõnab Rääsk.

Kel aga vanade höövlitega huvi silmast silma kohtuda, saab seda teha Põlvamaal Varbusel asuvas Eesti Maanteemuuseumis. Lisaks teemasinatele on seal võimalik heita pilk teede ja postiühenduse arengule väga ammusest ajast peale. Tasub kindlasti vaatamist.

1944. aastal otsustati Paidesse endise tikuvabriku territooriumile ehitada Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Maanteede Valitsuse Mehaaniline Keskremondi Töökoda.

1946. aastal hakkas insener Arnold Volberg konstrueerima veoauto GAZ-AA agregaatide (mootor, esi- ja tagasild) baasil teehöövlit, mis sai konstruktori perekonnanime esitähe järgi nimeks V-1. Esimene höövel sai valmis 1948. aastal ning sellega käidi samal aastal Tallinnas 1. mai demonstratsioonil. Ehkki V-1 oli oma konstruktsioonilt ka tollases mõistes üsna algeline, oli siiski tegu esimese tollases Nõukogude Liidus toodetud iseliikuva höövliga! Kokku toodeti teadaolevalt 122 V-1 teehöövlit.

Pärast V-1 valmimist jätkas Volberg uute teehöövlitüüpide konstrueerimist. Lühikeste ajavahemike järel valmisid höövlid V-3, V-4, V-5, V-6 ning V-8, kusjuures viimati nimetatu oli esimene Eestis toodetud raskemat tüüpi höövel, mida teadaolevalt valmistati ainult 6 tükki.

19 aasta jooksul toodeti Paides kokku 4348 teehöövlit, millest enamiku moodustasid höövlid V-10 ja D-512. Vaatamata tootmise lõpetamisele jäid Paides toodetud teehöövlid, eeskätt V-10 ja D-512, Eestis laialt levinud teedemasinateks veel paljudeks aastateks.

Fotod: Eesti Maanteemuuseum