Peame olukorrale ausalt ja illusioonideta otsa vaatama

Et kõike seda ära hoida, vajab Eesti aga 2009. aasta eelarvet. Eelarvet, mis püsiks tasakaalus ja vastaks samal ajal väljakutsetele, mida viimastel nädalatel seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu järsult ohtlikum maailm meile esitab. See eeldab erilise tähelepanu osutamist rahvuslikule julgeolekule (sh sisejulgeolekule) ning Eesti ühtlase arengu ja hariduse prioriteediks seadmist. Kindlasti vajab toetust ka sotsiaalministeeriumi eelarve.

Praegu neid prioriteete eelarves veel pole. Suvel ministeeriumidele antud piirsummade sisse mahtumine eeldab mitte ainult loobumist koalitsioonilepingus kirjapandust, vaid ka mitmete juba varem tehtud otsuste muutmist. Kuni viimase ajani loodeti, et vahest läheb olukord paremaks ning nii suruti eelarvet raamidesse sealt asju maha tõmmates, mida ei saa tegelikult tõmmata - eurotoetuste kaasfinantseerimine - või kirjutades toetussummad arvestuslikena õhku. Paraku nullis rahandusministeeriumi prognoos lootused. Eelarve mahtu ei kasvatatud, see vähenes veelgi. Nii oleme jõudnud olukorda, kus kuu aega enne eelarve esitamist ei tea ministeeriumid isegi seda, milline on täpselt nende piirnumber järgmisel aastal.

Tekkinud olukorras on vaid üks lahendus - vaadata realistlikult üle antud lubadused, mõned neist edasi lükata, teised tühistada ning viia eelarve tasakaalu. Sellele arusaamale tuginesid ka IRLi ettepanekud eelarve tasakaalustamiseks. On hea, et Reformierakond neile positiivselt vastas ning tulumaksureformi edasilükkamisega nõustus. See on hea algus, kuid alles algus, sest tasakaalus eelarveni jõudmiseks tuleb langetada veel ridamisi teisi otsuseid. Tegemist on poliitiliste otsustega, milleks puudub rahandusministril mandaat. Need peab tegema valitsuskoalitsioon ja see omakorda eeldab peaministri aktiivset sekkumist.

Tean isiklikust kogemusest, et see pole kerge. Tavalistel aegadel pole peaministril vajadust eelarveprotsessi aktiivselt sekkuda. Praegu pole aga tavalised ajad. Seetõttu on raske ette kujutada, kuidas ilma peaministrita eelarve koostamine edukalt lõpuni viia. Peaminister on valitsuses kokkuvõttes ainus, kes suudab vahendada kompromissi sellesse kuuluvate erakondade vahel ning luua ühiseks edasiminekuks vajalikku tasakaalu. Nii on see rasketel aegadel varem olnud, nii on see ka praegu. Peaministri ülesannete hulka kuulub ka koalitsioonilepingu täitmise jälgimine. Ning kui selgub, et seda täita ei õnnestu, pakkuda lepingu parandatud variant koalitsioonipartneritele. Kuigi liig paljude uute teemade avamine selles pole vahest kõige parem taktika, on mõnede uute asjade lisamine siiski võimalik.

Näiteks on tekkinud üheselt selge vajadus radikaalse haldusreformi järele. Aeg oleks pimesikumäng lõpetada ning see reform ära teha. Niipea, kui koalitsioonipartnerid annavad jah-sõna arusaamale, et seda reformi on võimalik teha vaid riiklikult sekkudes, st vajadusel omavalitsusi ka valitsuse otsusega liites, on võimalik reformikava kiiremas korras esitada ning reform 2009. aasta kohalikeks valimisteks ära teha. Ja seda viisil, mis maksumaksja raha säästab. Kui seda kokkulepet aga pole, puudub edasisel tööl mõte ning jätkame samal kombel üks samm edasi, teine tagasi ja kolmas kõrvale.

Uute ideede kõrval peab peaminister välja pakkuma koalitsioonilepingu punktid, mis ellu viiakse ning mis tuleb paraku lähemasse või kaugemasse tulevikku lükata. Sest kui praegu tegeleme 2009. aasta eelarvega, peavad langetatud otsused võimaldama ka järgnevate aastate eelarvetega edukalt hakkama saada.

Vastasel juhul satub valitsus kummalisse olukorda, kus ühelt poolt peaks minister täitma koalitsioonileppes kirja pandut, võimalust tal selleks aga pole. Nii võib kergesti tulla üksteise peale näpuga näitamine ja rivaalitsemine. Oleme koos selle koalitsioonilepingu koostanud, koos selle täitmise eest ka vastutame - ning kui midagi selles tuleb muuta, siis saame sedagi ainult koos teha. Vastasel korral tekib kaos. Ainsaks koalitsioonilepingu täidetud punktiks jääks see, et koalitsiooni moodustasid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid.