Ivari Padar: Suure eesmärgiga maksude külmutaja

Padarit ei ole neil päevil kuigi lihtne tabada. Oma isiklikule taskutelefonile ta ei vasta. Ministeeriumist öeldakse: "Ta tõesti enam ei võta vastu kõnesid võõrastelt numbritelt." Ka kabinetist teda ei taba. Lõpuks siiski leiab minister oma kiirest päevakavast pisikese augu, et minuga vestelda.

Kabinetisügavusest liigub erksal sammul minu poole pintsakuta minister, kelle silmad otsustust ja käepigistus konkreetsust täis. Naerul näoga meest ei peaks küll ministriks, kes ägab varasematest aastatest pärandina sülle langenud optimismi parandamisega.

"Käisin paar päeva tagasi Pärnumaal, seal päris Läti piiri ääres. Rääkisin sealsetele omavalitsuste inimestele, kuidas asjad on: järgmise paari aasta jooksul ei ole neil loota investeeringuteks lisatoetust. Mehed olid konkreetsed ning ütlesid, et kui tuleb rihma pingutada, siis tuleb," kirjeldab Padar suhtumist.

"Kunagi ei või aga kindel olla, et prohmakaid ei tule. Samas märke on. Tooraine kokkuostu hinnad on langenud, mis langetab inflatsiooni. Peame loobuma käibemaksu tõstmisest, mida on ka välja pakutud, kuna see tõstab otseselt inflatsiooni," lausub Padar.

Milline oleks retsept majandusmadalikelt välja pääsemiseks?

"Mul ei ole mingit imeretsepti. Mina olen sotsiaalselt kuuluvuselt talupoeg. Ma tahan säilitada talupoeglikku kainust. Illusioone ei ole meil mõtet luua. Kindel on see, et meie arendatavad valdkonnad ja sissetulekud peaksid olema võimalikult laiapõhjalised," sõnab minister.

Ivari Padar sai kõvasti nuhelda mõned aastad tagasi, kui rääkis ajakirjanduses, et puskari ajamine võiks olla legaalne.

Padari enda baarikapist puskarit ei leia. Põlise joogi ajamine on hääbumas, sest meistrid ei julge riskida ja odav salaviin lämmatab samagonni. Padar ise ka pitsi ei sülita. Lisaks meeldib mehele vahel hea sigar suitsetada.

"Lõõgastun ma sellega, et sõidan maale," räägib Padar. Maa on talu Navi külas Võrumaal. "Talupidajaks ma ennast enam ei pea, mul puudub eluskari," räägib Padar.

Mees käib kodukandis nii tihti kui võimalik. "Igal võimalikul nädalavahetusel põrutan sinna. See nädalavahetus ei kannata minna, kuid järgmisel lähen üheks päevaks," räägib Padar. Võrus koolis käinud ja sealkandis transporditöölise ja puusepana alustanud mees sattus poliitikasse puhtalt vajaduse tõttu.

"Toona oli Eestis just tekkinud terve hunnik uusi parteisid ja meil oli hirm, et selline kolhoosiminevikuga poliitikategemine keerab Eesti tuksi. Aasta oli ehk 1993 ja meie lõime Eesti Talurahva Erakonna. Talumehed siis ütlesid mulle: "Ivari, marss poliitikasse!" Ja siin ma olengi."

Sealt edasi tulid Võru abilinnapea kabinet, paik riigikogu saalis ja ministrikohad. Padar peab oma üheks suureks teoks 2000. aastal põllumajandusministriks olles piimasaadustele kättevõideldud tee ELi turule.

Ministrile meeldib lugeda. Viimane raamat oli Oskar Lutsu monograafia, millega just lõpuni jõudis.

Padari kehakaal on viimasel ajal tugevalt langenud. Padar ise ütleb, et tervis andis märku, et nüüd või mitte kunagi.

Padar tegeleb kepikõnniga, sööb vähem, jookseb rohkem.

"Ütleme nii, et üks ämbrijagu on läinud... Olen 20 kilo kanti alla võtnud. Praegu on kusagil 1,15 tsentnerit (115 kilo) eluskaalu," muigab poliitik rahulolevalt.

Ivarit iseloomustab kõige paremini üks lause, mida ta ise aeg-ajalt kasutab ja kõlab nii: "Aga ma olengi korralike vanemate laps!" Seda lauset kasutab ta siis, kui keegi teda riigimeheliku ja ausa käitumise eest tunnustab.

See vast ongi kõige iseloomulikum, et ta räägib asjadest nii, nagu nad on ja nagu tema nendest aru saab. Ilustamata ja valedeta. Poliitilist müra ei ole ta võimeline suust välja ajama. Kui ta seda püüakski teha, oleks see niivõrd ebaloomulik, et kõik hakkaksid naerma. Selles mõttes erineb ta paljudest poliitikutest, kellel tuleb see usutavalt välja. Vähemalt mingi aja jooksul usutavalt.

Padari rahandusministriks saatmisel oligi vast kõige suurem kõhkleja ta ise. Aga see on iseloomulik kõigile kohusetundlikele inimestele. Rasked otsused Ivarit aasta jooksul muutnud pole. Rahandusminister on aga meil küll aasta jooksul muutunud. Kindlamaks.

Eelarved, millega Padar tegeleb, on teataval moel pärandus, mille ta on kaela saanud. Kulusid oleks võinud kärpida juba varasematel aastatel. Tema selle eest ei saa vastutada. Olemasoleva protsessiga on ta madistanud kõvasti, kuid minister ei tee üksi eelarvet, tal on aparaat. Mulle aeg ajalt tundub, et tema aparaat ei ole suutnud ümber orienteeruda. Arvudes ja numbrites valitseb segadus, lisaeelarve tuli veidrate vigadega ja nii edasi.

Ministri heades kavatsustes ma ei kahtle. Ivari on tubli olnud, rahandusminister on tehniliselt eelarve kokkupanija, poliitilised otsused teeb valitsus. Peab olema hea läbirääkija ja standardite looja. Neli miinus paneksin talle hindeks, mis on antud tingimustes hea tulemus. Ivaril on säilinud talupoeglik optimism, talumehena saab ta aru, et kehvematele aegadele järgnevad taas paremad ajad, kui sead hakkavad taas kosuma ja vili võrsuma.

Mäletan teda ajast, kui ta töötas veel Tallinkis. Kõik suured mehed on tasakaalukad ja targad, ka muhedad. Ta on oma iseloomult just selline, nagu suur mees peab olema. Hooliv kõigepealt. Väärtuseks on ka see, et on hea pereisa, truu oma naisele ja hea isa oma lastele. Nähtavasti ka hea poeg oma isale. Ja kohas, kus ta praegu töötab, on vaja just pigem mõistust kui tundeid. Kui ta ministriks läks, siis ütles, et tal on palju õppida. Ma olen veendunud, et ta on hästi hakkama saanud.