Herkel: Venemaa koht pole Euroopa Nõukogus või WTOs

Maailm, milles me elame, on kaotanud viimastel päevadel oluliselt oma senist turvalisust. Venemaa ulatuslik sõjaline agressioon Georgia vastu, tema suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumine süvendab ohutunnet eeskätt Venemaa naabrite jaoks, aga tegelikult kogu maailmas. Rahvusvahelise õiguse nii jõhker rikkumine ei saa jätta ükskõikseks neid, kes peavad tähtsaks rahu, õigust ja vabadust. Aga just need põhimõtted, kõige olulisemad demokraatlikud väärtused, mida oleme meiegi tähtsaks pidanud oma riiki ehitades, on saanud Venemaa sõja tõttu Georgia vastu kõige kurjema tagasilöögi.

Head kolleegid, kui me veel üleeile õhtul tänast avaldust ette valmistasime, siis ma mõtlesin, mis peaksid olema need põhjendavad laiendused, millega algataja ettekanne peab avalduse teksti toetama. Mõtlesin kõigi nende geograafiliste punktide loetlemisele, mida Vene õhujõud olid selleks ajaks Georgia territooriumil pommitanud, hävitatud elumajadele, infrastruktuuri objektidele, Poti sadamale ja nõnda edasi. Tänaseks on kallaletungi ulatus laienenud nii palju, et targem on selle aeganõudva loetelu esitamisest loobuda. Suurte linnade nagu Zugdidi vallutamine ja Gori ulatuslik hävitamine kõneleb sellest, et eesmärk võib olla maa täielik okupeerimine. Avalikuks on tulnud ka Venemaa juhtkonna eesmärk tagandada Georgia legitiimselt valitud president.

Venemaa on püüdnud vastutust toimuva pärast veeretada Georgia poolele, väites, et Venemaa rünnaku põhjustasid Georgia aktsioonid Lõuna-Osseetias, peaminister Putin on kõnelnud koguni genotsiidist osseetide vastu. Selliste valede ajalugu ulatub tagasi Stalini, Beria ja Võšinski aegadesse, neid on sepistanud NKVD ja KGB ning nüüd juba FSB mõttekojad. Tõde nimetatakse valeks ja vastupidi ning agressiooni ohvrit nimetatakse agressoriks. Sellal, kui muu maailm püüdleb vabaduse ja heaolu suunas, ei ole nood kurjuse mõttekojad, mida nii üksikasjaliselt lahkas meie seast hiljuti lahkunud Aleksandr Solženitsõn, suutnud õppida midagi uut.

Aga oleme meie täpsed. Mööname, et pärast korduvaid provokatsioone, pärast seda, kui Georgia külasid oli mitu päeva tulistatud ja pommitatud, alustasid Georgia väed tõepoolest vastuaktsiooni. Neid on ehk lihtne süüdistada kergemeelsuses, kuid palju keerulisem on öelda, mida oleks tulnud teha. Põhiline vastutus olukorra pärast lasub Venemaa rahuvalvajail, kes ei saanud hakkama endale võetud kohustusega rahu tagamisel Lõuna-Osseetias, lastes separatistidel - isegi mitte osseetidel, vaid Venemaalt sisseimbunud elukutselistel provokaatoritel - vabalt ja põhjendamatult relvi kasutada. Kogu Georgia-vastase agressiooni käik kõneleb tegelikult sellest, et see operatsioon oli Vene vägedel pikalt ja põhjalikult ette valmistatud, selle käivitamiseks vajati üksnes ettekäänet.

Venemaa on viimastel aastatel korduvalt katsetanud piire, kui kaugele saab minna Georgiat otseselt kahjustava tegevusega ilma, et sellele järgneks tugev rahvusvaheline reaktsioon. Nii oli see ülemöödunud sügisel, kui Venemaa rakendas Georgia vastu majanduslikku ja sotsiaalset blokaadi ning algas Georgia kodanike tagakiusamine Venemaal. Riigikogu reageeris sellele avaldusega „Olukorrast Georgia ja Venemaa suhetes", rahvusvaheline reaktsioon ei olnud väga tugev. Nii oli see ka möödunud aasta 6. augustil, kui Gori lähedale heideti rakett, mis õnneks ei plahvatanud. Toda raketti Vene Föderatsioon omaks ei tunnistanud, ehkki eksperdid olid selle päritolus kindlad. Rahvusvaheline reaktsioon sellele sündmusele jäi väga nõrgaks.

Järgmine proovilepanek oli selle aasta aprillis, kui Venemaa andis teada oma otsusest luua diplomaatilised suhted Georgia separatistlike osade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Riigikogu reageeris sellele avaldusega „Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks". Ka rahvusvaheline reaktsioon oli õige kiire, kuid konkreetseid samme ei järgnenud. Vastupidi, vahetult enne seda oli Lääs Georgiale NATO liikmelisuse tegevuskava mitteandmisega oluliselt nõrgendanud oma positsioone ning julgeolekutagatisi regioonis. Kuu aega tagasi ehk juulis tegid Vene lennukid ähvarduslende Georgia territooriumi kohal. Need õhuruumi rikkumised võeti ka omaks. Kui kõigi varasemate provokatsioonide puhul oli Georgia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust vähemalt sõnades tunnustatud, siis nüüd sellest loobuti - ilmselt oli Venemaa siis juba otseselt asunud sõjalise agressiooni ettevalmistamisele. Erilist rahvusvahelist tähelepanu need arengud kuu aja eest ei äratanud, kuid meie poolt sai tehtud Eesti-Georgia parlamendirühma avaldus.

Niisiis, ükskõik, kuidas ka olukorda analüüsida, jõuame me tõdemuseni, et suuresti on praegune olukord demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas Euroopa Liidul, ÜRO-l, NATO-l, Euroopa Nõukogul, OSCE-l ja neisse organisatsioonidesse kuuluvatel demokraatlikel riikidel õnnestub juba tehtud vigu mingilgi määral heastada, näitab lähem tulevik.

Head kolleegid! Enne kui lähen selle avalduse üksikasjade juurde, lubage teha üks täiendav osundus, mis kindlasti peab kuuluma selle solidaarsusavalduse juurde, mida me täna väljendame Georgia riigi ja rahva suhtes. Me peame mõtlema ka abhaaside ja osseetide saatusele. Tuleb tunnistada, et nemad on praeguses olukorras kõige suuremad kaotajad - mängukannid Venemaa uusimperiaalse poliitika teostamisel. Ilmselt ei ole Georgia mitte alati ajaloos osseete ja abhaase õiglaselt kohelnud. Siiski on pärast 2003. aasta demokraatlikku pööret selleks hoopis rohkem eeldusi kui varem. Veel selle aasta märtsis esitas Georgia Abhaasiale ettepaneku, milles pakuti ulatuslikku autonoomiat, kuid mis ilmselt Vene diktaadi tõttu kohe tagasi lükati.