Ääre ärid: Vara vald - ääremaa või äärelinn?

Vallavanem Andres Kärp müristab telefonis naerda, kui kuuleb plaanist kirjutada

Vara vallast kui ühest Eestimaa äärmisemast vallast. "Et kuidas me siin ääremaal võsa vahel elame, jah," ironiseerib vallavanem. "Mina pean meie valda ikka rohkem Tartu äärelinnaks."

Kui me lõpuks suurelt teelt autoga Koosa vahele keerame, siis esimese asjana jäävad silma lapsevankritega naised. Külaelu hääbumist pole siin mõtet jutuks võtta.

Vara vald jaguneb kaheks suhteliselt erinevaks piirkonnaks. Peipsi poole jääva Koosa küla ja ümbruskonna tõmbekeskuseks on rohkem naabervalda jääv Alatskivi. Valla keskusest Varalt on Tartusse ainult 14 km ja siis pole imestada, et varakate pilgud on sihitud linnatuledele.

Koosalt tagasi Vara poole sõites vaidleme fotograaf Erikuga, kas Vara vald on ääremaa või mitte. Erik saab punkti ääremaa kasuks, kui Matjama küla vahel näeme kauplusautot.

Kauplusauto kliendid, pensionärid Asta ja Mare, on eluga Vara vallas üldiselt rahul. On raamatukogu, on velskripunkt. Raamatukogu juhataja on tubli inimene ja korraldab kord kuus linna teatrisse ühiskülastusi. Kõige suurem mure ongi poe puudumine. Kauplusauto käib korra nädalas ja sealt saab ainult põhitoiduaineid. Kas sõita bussiga poodi Varale või Tartusse, pole suurt vahet. Pigem siis juba Tartusse, kus valik suurem. "Pärast on neid kotte käe otsas väga raske koju tassida," kurdab Parkinsoni tõbe põdev Asta.

Vahepeal veidi pessimistlikuma tooni võtnud jutuajamine muutub jälle rõõmsaks, kui jutt läheb seltsielule. Asta kuulub Alajõe Küla Seltsi. Hiljuti sai selts enda kasutusse ühe platsi, mis talgukorras korda tehti ja nädala pärast on seal jaanituli. Linnas oleks igavam, usuvad prouad. Maal hoiavad pensionärid rohkem kokku, käivad üksteise sünnipäevadel.

Vara on sovhoosiaegne uusasum, seda reedavad ühesugused 2-3korruselised kortermajad ja eramute puudumine. Vallavanem teeb meile ringkäigu küla vahel ning räägib ettevõtlusest. Tema jutust käivad läbi enamasti samad nimed, mehed, kelle najal vallas ettevõtlus toimib. Endine Tartu abilinnapea Aksel Kivi, kes kodukanti tagasi tulnud ja Kivi forellipüügikohta peab. Ingvar Tšižikov - oma puidufirma Vinnal viis mees küll linnale ja töölistele lähemale, kuid ka vallas on tal veel tegemisi küll. Alajõe külas põldvutte kasvatav Ülo Pullisaar. Kaarli põllumajandusühistu juht Madis Avi, kes korraldab iga-aastast kabeturniiri ühistu auhindadele.

Kui vanasti nimetati maa soolaks kooliõpetajaid, siis nüüd võib nendeks pidada kohalikke ärimehi, kes ei lase ettevõtlusel maal välja surra ning panevad õla alla ka seltsitegevusele.

"Ega meil siin midagi erilist ole, sama mis teisteski valdades," tõdeb Kärp. "Aga ega peagi ju olema. Mina pean ennast realistiks. Vahel, kui mul tulevadki liiga lennukad ideed, siis ma vaatan oma märkmikust maailma kaarti, kus on seal Eesti ja kus on Vara."

Vara vallas on suured metsad, siin on mitu puidutööstust. On hea põllumaa, meil on mitu tugevat ühistut. Turismil on arenguruumi veel kõvasti. Näiteks söögikohti võiks rohkem olla, ööbida polegi eriti kusagil. Tõenäoliselt ei liigu siin kandis nii palju raha, et seda turismi investeerida.

Ma olen lootnud, et Alatskivi oma lossiga kujuneb tõmbekeskuseks. Olen üritanud naabervaldadele selgeks teha, et loss on meie ühine magnet, et paneme koos õla alla. Aga nad ei võta vedu. Naabervallad on pahased, et Alatskivi esitab teistele laste kooliskäimise eest arveid. Aga selle süsteemi on riik niimoodi seadnud. See asi oli nõukogude ajal paremini korraldatud. Liberaalne majanduspoliitika ei sobi ääremaadele.

Minu nišš on gurmaanlus. Pakume abikaasaga omavalmistatud õhtusööke. Võtame vähe gruppe, et see ei muutuks tööks. Praegu on see mulle hobi. Vinnal on ju ka nišifirma - väärispuidust tooted.

Peipsiveerega turustame kohalikku köögivilja. Praegu müüme laatadel, kauplustest oleme sees Tallinnas Stockmannis ja Kaubamaja Toidumaailmas. Suured ketid meid väga ei taha, meie kauba hinnad pole konkurentsivõimelised. Eestis paraku pole võimalik kasvatada köögivilja nii odavalt, nagu neis riikides, kust Rimi-sugused ketid oma kauba toovad.

Ettevõtlust maal võiks riik toetada. Inimesed ei peaks tegelikult ka Vara vallast linna tööle käima, see on lihtsalt nii kujunenud. Riik võiks maksudega soodustada maale investeeringute tegemist. Kunagi ma arvasin, et igas maakonnas võiks olla üks vald. Olen nüüd aastaid vallavolikogusse kuulunud ja enam ma nii ei arva. Olen ka mujal Euroopas ringi vaadanud. On erinevaid süsteeme, suurte ja väikeste omavalitsustega. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Las siis parem jääda nii, nagu on.

Vara vald kui kodukoht mulle meeldib. Maal on muidugi kallis elada. Mul on kaks last, kes käivad linnas koolis ja trennides, nende vedu läheb üsna kulukaks.

Ääre ärid on lugudeseeria, milles Äripäev otsib vastust küsimusele: kas elu ja ettevõtlus ääremaal on võimalik?