Anu Soosaare päev linna tuiksoonel

Esimesed 2,5 tundi minu tööpäevast kulub inimestega suhtlemiseks.

Käin iga päev ka majas ringi. See on hea võimalus tunda ja näha, kuidas äri läheb. Minu eelmine töökoht oli majutusjuhina ja oma praeguses töös tunnen puudust sellest, et enam ei ole aega nii palju klientidega suhelda. Aga majas ringi kõndides või näiteks liftiga sõites suhtlen siiani meie külastajatega meelsasti, tehes ise juttu. Olen niiviisi saanud väga huvitavat infot.

Argipäeviti annab kõht märku juba siis, kui tavapärane lõunasöögi kellaaeg 10 minutit üle läheb. Huvitav on, et nädalavahetusel see välja ei löö. Kuna meil on töötajatele väga hea söögiga oma maja söökla, on see ühtlasi hea koht sisekommunikatsiooniks, kus saavad sel kellaajal kokku erinevad inimesed. Söökla on seega minu jaoks ühtlasi ka töökaaslastega suhtlemise koht.

Palju on tööd arvutiga, peamiselt suhtlust e-kirja teel. Enamasti mahub igasse päeva ka mõni koosolek, näiteks meie suurte lepingupartneritega. Üritan piirduda ühe suure koosolekuga päevas, muidu pole need enam efektiivsed. Ühe suure koosolekuga kaasneb palju ettevalmistavat tööd ja abikoosolekuid. Püüan korraldada nii, et koosolek ei kestaks üle kahe tunni, kuid mul on siin veel õppimisruumi.

Praegu käin ka palju Soomes, loodan, et see ei jää nii.

Sel kellajal telefon enamasti nii tihti enam ei helise, seega on vähem segamist ja parem keskenduda.

Proovin oma tööpäeva mitte üle 20.00 lasta. Tegemist vajavate asjade nimekirjad on mul värvilistel märkmepaberitel. Lõpetan oma tööpäeva enamasti sellega, et vaatan veelkord kõik tegemist vajavad asjad üle ja kinnitan märkmepaberid arvutikuvari külge, kus nad järgmisel hommikul kohe silma torkavad.

Mulle meeldib küll hästi süüa, aga mitte selle tegemisele aega kulutada. Sageli teen toidu mitmeks päevaks valmis. Näiteks Bologna-kastet ja liitrite kaupa hernesuppi sügavkülma.