Transiidis kullaveski nägemine on sinisilmsus

Kas või selle taustal on kõikvõimalikud jutud transiidi tohutust tähtsusest Eesti majanduse arengule suuresti enesepettus. 1990. aastate esimesel poolel Venemaal käibele lastud müüt, nagu elaks Eesti üksnes tänu nende altruistlikule transiidile, et transiit annab veerandi Eesti sisemajanduse kogutoodangust ja vastavalt ka riigieelarve tuludest, elab kummalisel kombel Eestis jätkuvalt edasi. Usutakse, et kui mitte just veerand, siis kümnendik meie SKTst tuleb transiidist igal juhul.

Tegelikult on transiidi näol tegemist suhteliselt suletud majandussektoriga, mis suhtleb muu majandusega üksnes tööjõu- ja kinnisvaraturu ning raudtee ja sadamate kaudu. Raudteel pole näiteks ilma transiidita suurt midagi teha. Tonnides mõõdetuna on käibed küll suured, kuid toorme pelga liigutamisega Eesti kaudu loodud lisandväärtus ja transiidist riigile laekuvad tulud on pigem tagasihoidlikud. Kuldmunaks on transiit olnud vähestele. Sealt laekunud tulud on jaotunud ääretult ebaühtlaselt.

Transiidi olulisust Eesti majandusele on võrdlemisi raske mõõta. Transiit pole sugugi üheselt piiritletav. Mõned aastad tagasi transiidi kõrgaegadel hindas näiteks Eesti Pank transiidi osatähtsust sisemajanduse kogutoodangus 4,5 protsendile (2003. a andmeil). Mulluste aprillisündmuste mõju Eesti majandusele on professor Alari Purju äsja hinnanud 1,5-2 protsendile SKTst, mööndes ühtlasi, et negatiivse mõju taga on ka Peterburi piirkonna sadamate järjekindel arendamine. Tõepoolest, Venemaa sadamate käive on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud, ulatudes Tallinna Sadama hinnangul Läänemere idakalda suuremate sadamate 2007. aasta kogukäibes 56 protsendini. Tallinna sadama suurimad konkurendid on seejuures Peterburi, Ust-Luga, Võssotsk ja Primorsk. Riigikesksuse suurenemine Venemaa majanduses vaid kiirendab sealset suundumust oma sadamate kasutamisele.

Samas seisus on ka lätlased. Lätit läbiva transiidi mõningane elavnemine 2007. aastal on tõepoolest tänu võlgu meie aprillisündmustele. Õigem oleks siinkohal siiski tõdeda, et aprillisündmused olid need, mis peatasid seal korraks transiidi vähenemise. Maksimaalne, mida Läti transiidistatistika lubab väita, on see, et umbes veerand Eesti kaudu läände liikunud Vene transiidi vähenemisest "kanditi" üle Lätti.

Tegelikult on ka Eesti aidanud transiiti politiseerida. Kui ASi Eesti Raudtee enamusosaluse müük erakapitalile andis valdkonda depolitiseeriva sammuna tugeva tõuke transiidi arenguks, siis raudtee tagasiostmine oli ka poliitiliselt väärotsus, mida Venemaa kasutas pronksiöö sildi all väga oskuslikult ära. Seda näitab kas või see, et vedajaist osutus pärast mullust aprilli kaotajaks just AS Eesti Raudtee. Peaksime mõistma, et mida vähem tuge Eesti riigilt transiidile otsida, seda parem see transiidile on.