Magliano: kuidas Tony Blairi kasutades olümpia Londonisse saime

„Las ma räägin teile natuke tausta: konkureerinud linnad kulutasid 300 miljonit dollarit, et olümpiamängude korraldamise õigust saada. Pariis on spordikompleksidega hästi varustatud, London oli viletsas seisus, Pariis oli kuus aastat varem ette valmistama hakanud,“ selgitas mees, kes tegeles Londoni mängude turundamisega.

„Kuidas olümpialinna valitakse? See on kaheaastane protsess, tuleb kokku panna palju tehnilisi kirjeldusi, võistluspaigad, treeningväljakud, majutus, transport. Siis tuleb rahvusvaheline meeskond, kes seda hindab. Nemad ei saa öelda jah, kuid võivad öelda ei. Üheksa linna alustas, neljale öeldi ei. London, Pariis, Moskva, Madrid ja New York pääsesid edasi. Olümpiakomitee saab valida ükskõik millise. 90 riigist pärit 105 rahvusvahelise komitee liiget otsustavad. Nad on endised sportlased, alaliitude juhid jne. Nad kohtuvad korra aastas ja paaritutel aastanumbritel valivad linna, kus toimuvad mängud. Vaid 12 on naised, 12 kuningaperekonna liikmed. Keskmine iga on 65 ehk nad on vanad mehed, paljud neist isegi 80aastased. Kuidas nad otsustavad? Iga linn saab 45 minutit enda tutvustamiseks. Päeva lõpus hääletavad… Mitte nagu Eurovisiooni lauluvõistluses, vaid nagu superstaari saates, kus igas voorus hääletatakse üks linn välja. See toimub reaalajas, kuid viimase hääletamise tulemust hoitakse saladuses kuni….“ lõpetas mees salapäraselt oma mõttelõnga, mida ta lubas hiljem jätkata.

Esimese eelise andis Magliano sõnul Londonile see, et nende ettevalmistusmeeskonna juht oli endine olümpiasportlane Sebastian Coe.

„Šotimaal toimunud G8 tippkohtumine rikkus meie jaoks palju. Prantsuse esitlus oli hommikul ja seetõttu sai nende president Jacques Chirac esitlusel osaleda ja kiire lennukiga kohtumisele põrutada. Blair ei saanud seda teha, sest esitlus oli õhtul. Me tegime video, kus ta rääkis nii prantsuse kui ka inglise keeles. Seal oli ka klipp sellest, kuidas ta oli Ateena mängude avamisel, mille Jacques Chirac terroriohtu kartes vahele jättis. Ja siis oli viide Nelson Mandelale, kes ütles, et noorte sporti meelitamiseks pole paremat kohta kui London. Soovitan paluda Nelson Mandelat, et oma toodet promoda,“ rääkis ta.

Londoni esitlus oli järjekorras neljas ja see toimus pärast 2,5tunnist lõunat, kus pakuti alkoholi. „Tuletan meelde, et mõned komisjoni liikmed on 80aastased. Lõpuks näitasime avafilmi versiooni, kus Aafrika poisist sirgub sprinter. See film puudutas emotsiooniakorde. Rõhutasime, et see pole otsus, milline linn on parim olümpiakoht, selleks oleks parim Pariis, vaid see oleks parim, mis teeniks olümpia visiooni,“ rääkis ta.

Finaali jõudsid London ja Pariis. Tulemuse avaldamisega oodati, sest suurem olümpiakomitee tulu tuleb teleülekandeõiguste müügist. „USA on suur turg ja meie pidime õhtuni ootama, et ameeriklased üles ärkaks ja seda näeks,“ ütles Magliano.

„Saalis oli 101 inglast ühel pool, prantslased teisel pool, keskel teised. Kutsutud 60 kaameramehest oli 55 prantslaste ees, neile oli vihje antud. Me ei lootnud midagi, me olime plaan B-le juba mõelnud, et tähtis on osavõtt bla-bla-bla… Tulemus oli üllatav, eriti prantslastele, kes kõik olid tulnud pudeli šampanjaga, ülbikud,“ rääkis ta oma elu ühest üllatusmomendist.

Magliano sõnul on teised juba nende edust õppinud. „Venemaa president Vladimir Putin oli kohal, kui otsustati 2014. aasta taliolümpialinna. Ta rääkis nii inglise kui ka prantsuse keeles, ta teeb seda väga harva. Moskvat ta näiteks toetamas ei käinud,“ lisas ta.

„Kui tahad kedagi veenda, ära alusta sellest, kui vinge sa oled, vaid sellest, kuidas sa nende probleemi lahedad. Ära raiska esimest momenti sellele, kes sa oled,“ andis ta nõu.