Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Pühapäeval vormistas Venemaa oma uut presidenti, kelle oli oma maale ja rahvale välja valinud senine president Vladimir Putin. Korraldatud valimispäev pidi kogu maailmale näitama, et presidendi valib rahvas nagu demokraatlikule riigile kohane - välja oli ju pakutud neli kandidaati. Tegelikult otsustatakse Venemaal see, kes kuhugi pukki saab, kuskil mujal ja uudishimulike pilkude eest varjatult. Ma ei tea, võib-olla suurele naaberrahvale sobib ja meeldibki selline bütsantslik intriigipoliitiline süsteem, suurem osa on õnnelik ja rahul, vaid mõni protestib. Ega midagi, kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad, ütles juba Stalin omal ajal.

Vähemalt on uus mees eesotsas ja meie siin arutame, mis meie jaoks muutub, kas suhted paranevad. Loota ju võib, igatahes viisakas on sellist lootust väljendada, kuigi on tõenäoline, et mingit olulist muutust ei tule. Kahtlane on ka, kas uus Venemaa president Dmitri Medevedev soovib kohtuda Eesti presidendiga, vähemalt seni, kuni meie riigipea on Toomas Hendrik Ilves, kes 162sentimeetrise Vene valitseja kõrval tundub sama pirakas kui mägi. Suur ja võimas Venemaa ei saa lubada sellist kohatut kontrasti.

Rahvaliit on liikmete arvult üks suuremaid Eesti erakondi. Nende kvantiteedinäitajad on suurepärased, probleeme on aga kvaliteediga. Erakonna populaarsus saab üha uusi hoope. Kolmapäeval tuli teade, et Rahvaliidu endiselt juhilt Villu Reiljanilt tahetakse võtta saadikupuutumatus, jutt on väidetavast raha küsimise juhtumist seoses keskkonnaministeeriumi maja müügiga. Juba pärast sekeldusi maadevahetustega ja sellega kaasnenud materdamist astus Reiljan küll tagasi nii ministri kohalt kui taandas end ka partei juhtimisest, ent ometi on tegu erakonna kõige tuntuma liikmega.