Suur ülevalt alla iluvõre sobis kui rusikas silmaauku. Reaalsus oli aga natuke teistsugune. Registreerimisnumber kinnitub alumise võre peale, mis rikub kogu üldmulje.
Pealegi on auto reaalses elus märksa väiksem, kui piltidelt tundus. Siiski pole välimus üldse paha, kui midagi ette heita, siis sedasama alumise võre peitmist numbrimärgiga ja ehk liialt suurt igavust.
Sisu, nagu kolleeg ütles, pole üldse paha. Vähemalt välimuselt ei saa küll palju etteheiteid teha. Materjalid on ehk liialt odavad, kuid üritavad teatud kujundusega kergemalt kallimat muljet jätta kui nad tegelikult on. Iseenesest on see ka õnnestunud ja kohe käsi materjali kompama ei hakka.
Ruumi on enam-vähem, kuid pikk sõit näitas, et mul kippus põlv kogu aeg vastu armatuurlauda, mis pika sõidu järel muutus päris tüütuks ja väsitavaks.
Tagaistmel saavad täiesti inimesemõõtu olendid end normaalselt tunda. Kuid jällegi ei soovita seda mingil pikemal reisil proovida. Pagasiruum pole muidugi ka piisavalt suur, et suure seltskonnaga reisi ette võtta.
Hädavajaliku saab pandud ja istmeid maha kallutades ka televiisori veetud, kuid ei midagi erilist.
Sõita on nagu autoga ikka - rattad keeravad ja mootor müriseb. Kurb on aga see, et see ongi peaaegu kõik. Täiesti emotsioonitult, tõsi küll ökonoomselt, punktist A punkti B. Natuke oleks ikka tahtnud, et rool jutustaks, mis teel toimub.
Paraku ta seda ei tee. Testsõiduks oli valitud peaaegu ideaalne mägitee, millel sõitmisest peaks rõõmu tundma ükstapuha millega, paraku mitte Aveoga.
Seotud lood
Tugevad vihmasajud toovad aina sagedamini kaasa olukordi, kus linnatänavad muutuvad minutitega jõgedeks, ristmikud seisavad vee all ning sademevesi koormab üle kogu taristu. Üleujutusi seostatakse enamasti erakordsete ilmaoludega, ent probleemi tegelik põhjus peitub linnade ülesehituses: järjest rohkem rajatakse kõvakattega pindu, kuid sademevee juhtimise süsteemid on ehitatud aastakümneid tagasi teistsuguseid tingimusi arvestades.