Rahast, eurost ja kroonist

Cicero olevat 1. sajandil eKr pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse toimimisest. Tema lähenemine rahasüsteemile oli lihtne ja selge: riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. Tänapäeva terminoloogias tähendab see tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab rahal olema kulla- või hõbedakate.

Kahjuks ei suutnud Rooma riik ise neid põhimõtteid järgida. Rahasüsteemi pankrotti minek oli aga väga tänapäevane. See toimus inflatsiooni ja raha väärtuse vähenemise kaudu. Nimelt avastas Nero, et kui ta hõberahad üles sulatab ja siis uued samasugused rahad vermib, milles on poole vähem väärismetalli, on ta korraga poole rikkam. Selleks hetkeks oligi, aga teatavasti ei teki mitte millestki midagi ja võlad tuleb varem või hiljem tasuda. Rooma riigi särale järgnes Euroopas pime keskaeg.

Kui Eesti 1992. aastal oma rahale üle läks, oli Siim Kallase juhitud Eesti pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest: rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja Eesti kroon on tagatud Saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, kuid otsustati Saksa marga kasuks.