Eesti riigi algusaegade 8 mõjuka äriliidri vara ja selle saatus

Joakimi viljakaupmehest ja veskiomanikust isa Jaak Puhk asutas 1913 koos poegadega firma J. Puhk ja Pojad. Koos Joakimiga olid ärisse kaasatud ka tema neli nooremat venda. Perefirmale kuulusid lisaks veskiärile ning selle juurde loodud makaroni- ja leivatehasele veel ka Puhki nime kandev kaubamaja, Eesti suurim autoäri ning masinaehitustehas Ilmarine, samuti rohkesti kinnisvara. Joakim Puhk oli alates 1925. aastast kuni riigipöördeni 1940 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees. Kui vend Voldemar suri Eestis 1937 ja Eduard tegutses punavõimu tuleku ajal Puhkide esindajana Soomes, kus ta ka 1943 suri, siis Joakim, Aleksander ja Evald surid kõik Venemaal vangilaagris.

Nagu öeldud, pääses Eduard Puhk Eestit tabanud okupatsioonidest tänu sellele, et ta viibis koos perega Soomes. Seal asutas ta firma Helsingin Mylly Oy, mis tegutseb edukalt tänini. 1993 asutas Helsingin Mylly Eestis oma tütarettevõtte Balti Veski, mille teraviljatooteid Veski-Mati nime all tunneb ilmselt iga eestlane. Balti Veski nõukogusse kuulub ka Eduardi lapselaps, Soomes elav Maret-Marjaana Puhk. Eduardi poeg Jüri (elab samuti Soomes) ning Voldemari tütar Aare-Ruth Mörner (elab Rootsis) asutasid aga Eestis ASi Sakax, mis tegeleb nii tagastatud kui ka juurde ostetud kinnisvara haldamisega. Teiste vendade järeltulijad, sealhulgas Joakimi Eestis elav tütar Anna-Mirjam Kaber on oma tagastatud osalused kinnisvaras vormistanud otse. Puhkide järeltulijate ühisomandis on näiteks mitu kinnistut Haapsalu promenaadi ääres ning mõned kinnistud ka Tallinnas, neist üks otse Balti jaama kõrval. Samas lähedal Põhja puiesteel asunud endised tehasehooned ja –maad jäeti aga tagastamata ning Eestis oma kullaaugu leidnud itaallane Ernesto Preatoni on sinna rajanud Ilmarise hotelli ning ka Ilmarise elamukvartali. Kinnistuid, mis jäeti eri põhjustel tagastamata, on veel mitmeid. Samas said Puhkide järeltulijad tagasi üle Eesti asuvaid maaüksusi. Näiteks kuulub eespool mainitud Anna-Mirjam Kaberile Harjumaal 172 hektari suurune valdus.

Martin Christian Luther (1883-1963)

Samal aastal Martin Christian Lutheri sünniga pani tema isa Christian Wilhelm Luther aluse Tallinna vineerivabrikule, viies sellega oma vanaisa alustatud puiduäri uuele tasemele. Martin sai vabriku direktoriks pärast isa surma 1914. aastal ning oli selles ametis kuni 1939. aastani, mil ta koos perega Saksamaale ümber asus. Lisaks Pärnu maanteel asuvatele vabrikuhoonetele jäi maha ka mitu vanalinna maja.

Martin Lutheri pojanaine Dorothea Luther ning pojapoeg Yens Marsen Luther üritasid Eestis tagasi saada nii vineeritehast kui ka mitut kinnistut, ent edutult ja samas skandaalselt. Kui Yens sai teada kunagise Lutheri vabriku järeltulija, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi erastamisest Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa firmale, pakkus ta kaks korda kõrgemat hinda. Vaidlus lõppes kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt Sedini ja Pärnitsa AS Marlekor maksis Lutherile kolm miljonit krooni valuraha. Pärnitsa kaebas Lutheri aga kohtusse seepärast, et too oli teda Kaubalehes võrrelnud kantpeaga. Dorothea Luther kaebas aga kohtusse Harju maavalitsuse vara tagastamise komisjoni, kes oli keeldunud Kuusalu vallas asuva maa tagastamisest. Vaidlus lõppes riigikohtus lüüasaamisega, ent suur oli Lutherite imestus, kui hiljem selgus, et nende asju ajanud vandeadvokaat Viktor Kaasik vaidlusaluse maa endale oli saanud. Kaasik sai küll selle eest Advokatuuri aukohtus noomida, ent maad see Lutheritele tagasi ei toonud. Ka jäid neil tagasi saamata kinnistud Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänavas, millest ühel asub Nikkolo kauplus ja teisel, mis hoonestati uuesti Nõukogude ajal, Domina Inn City hotell.

Karl Vellner (1894-1984) ja Kolla Vellner (1889-1961)

Vendadest vanemal, Kollal oli Peterburis oma šokolaadivabrik juba 1913. aastast, ent see natsionaliseeriti seal pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kolla tuli seejärel Venemaalt Eestisse, kus ta koos vend Karliga 1920 šokolaadi- ja kommivabriku Kawe asutas. Kui Karl pühendas end üleni Kawele, siis Kolla jõudis 1936 asutada veel ka oma trükikoja, Virumaal siirupitehase ja Rakus hõberebasekasvanduse. 1944 põgenesid vennad Rootsi, kus nad ka eri aastatel surid.

Karl Vellneri USAs elanud pojapoeg Karl Gert Vellner tuli taasiseseisvunud Eestisse suurte plaanidega, luues siin terve Kawe-nimeliste firmade keti. 1993sai ta tagasi maja Tallinnas Pärnu mnt 22, kus enne sõda Kawe magusavabrik tegutses ja mis sai 1940. aastatel kurikuulsaks oma keldriga, kus NKVD mehed inimesi piinasid. 1997. aastal asutas ta siin ASi Kawe Maja, mille omandusse Gert ka kõnealuse maja andis. 2003 müüs ta aga maja edasi Anatoli Kanajevi firmale Kantauro. Gert Vellner on aga olnud seotud veel mitme Tallinna kinnisvaraprojektiga. Nii tahtis ta Lasnamäe kaldapealsele rajada Lahekalda elamurajooni, millest Vellneri osalusel siiski asja ei saanud. Tema elluviidud suurteoseks tuleb aga pidada Kawe Plaza hoonet Pärnu maantee ja Tatari tänava nurgal. Tänaseks on mitmed Kawe ettevõtted oma tegevuse majandusraskuste tõttu lõpetanud, need aga, mis edasi tegutsevad, teevad seda juba ilma Vellnerita. Ainus tema osalusel veel praegugi tegutsev äriühing on tööriistu ja toidukaupu müüv MAIC Kaubanduse AS ning Gerti ennast võib siinmail üsna harva kohata.