Uute haiguste otsijad on eksiteel

Uuringus vaadeldi mitmeid nakkushaigusi, millega maailm puutus esimest korda kokku eelnimetatud 64 aasta jooksul. Näiteks olid vaatluse all ravile allumatu tuberkuloos, klorohiiniravile resistentne malaaria ning HIV. Uuring kirjeldab pilti, kuidas uued haigused kerkivad esile, kui elanikkonna tihedus järsult kasvab, kui rahvusvaheline kaubandus ja reisimine on saanud aina tavalisemaks ning põllumajanduses võetakse kasutusele uusi meetodeid.

Need muutused on alates 1940ndatest dramaatiliselt suurendanud uute haiguste ilmnemist. Näiteks 1980ndatel aastatel, mida siiani peetakse uute haiguste tuleku koha pealt halvimaks kümnendiks, leiti sada uut haigustekitajat, seisab artiklis. Siin on kindel seos ka selle kümnendi halvima uustulnuka – HIVi – tulekuga.

HIV on vaid üks näide haiguste ülekandumisest loomadelt inimesele. Loomse päritoluga on 60 protsenti vaadeldud perioodil leitud uutest nakkushaigustest. Neist loomadelt tulnud haigustest 72 protsenti on pärit metsloomadelt.

Viimaseid näiteid selliste haiguste kohta on Malaisias levinud Nipah viirus ning 2002. aastal Hiinas möllanud SARS, mis praktiliselt katkestas rahvusvahelise turismi Kagu-Aasia piirkonda.

„Pidev seire ning kiire reageerimine, nagu seda tehti SARSi puhul, on elutähtsad,” ütles Suurbritannia Edinburghi ülikooli epidemioloog Mark Woolhouse. „SARS oli näide – mida kiiremini suudad haiguse avastada, seda väiksemad on kahjud.”

Selle haiguse ohjamine oli üldiselt edukas: 2002. aastal teatati 774st haigusjuhust, kolm neljandikku neist Hiinas.

“Uute haiguste avastamine pole siiski sama lihtne kui olemasolevate haiguste, näiteks malaaria, monitooring,” rõhutab Woolhouse.

Praegu keskendub haigusseire peamiselt arenenud riikidele: Euroopale, Põhja-Ameerikale, Austraaliale ning mõnele Aasia piirkonnale. Nii on välja kujunenud, sest nende piirkondade riigid suudavad seiret endale lubada, aga ka sel põhjusel, et eelmise sajandi mitmed suured haiguspuhangud ilmnesid just neis piirkondades.