Ehitusmaterjalide tootmine rahuneb

Arvata võib, et keerulisemad ajad ootavad ees tellise- ja väikeplokkide tootjaid, kuna nende tootmine on kõige rohkem seotud elamuehitusega, sest võrreldes paari aasta taguse perioodiga on elamuehitus praegu kahanevas seisus. Ehitamise struktuuri muutumine, kus põhirõhk on pandud infrastruktuurile, keskkonnaehitistele jm, võib mõjutada seinamaterjalitootjaid. Samas võib nende probleemi vähendada võimalik eksport - Eestist on väikeplokk-telliseid eksporditud umbes pool toodangust.

Probleemseks võib osutuda ka killustiku tootmine, mida kavandatava Tallinna-Tartu maantee ehitamiseks läheb vaja tohututes kogustes. Kui teedeehitus suureneb, siis kvaliteetset lubjakivikillustikku ei jätku, halvemal juhul tuleb hakata kasutama graniitkillustikku, mis on aga tunduvalt kallim, ja kustkohast seda vajalikus koguses saada? Oleme saatnud ka vastavasisulise kirja valitsusele, ent siiani pole vastust saanud.

Maanteeamet on avaldanud soovi tuua graniitkillustik Soomest, ent ka seal kehtivad keskkonnanõuded, mistõttu pole võimalik lühikese aja jooksul hiigelkoguseid kaevandada. Paljuräägitud aherainekillustikku on veel liiga vähe uuritud ja mingeid põhjapanevaid tõendeid, et seda saab kasutada teedeehitusel, tegelikult pole.

Teine lugu on betooniga. Välja on kujunenud olukord, kus betooni investeeritakse üle. Põhjus on lihtne: viimase paari-kolme aasta jooksul esines tõsiseid probleeme teatud ehitusmaterjalide tarneaegadega.

Tavaline oli, et teekivide järjekorrad olid pool aastat, elementidel kaks-kolm kuud jm. Olukord muutus selliseks, et tellijad olid nõus igasugust hinda maksma, peaasi et saaks materjali õigeaegselt kätte. Millise hinna või kvaliteediga, polnud oluline.

Nõudlus kasvas ja paljud tootjad mõtlesid, et milles probleem - ehitan tehase ja äri hakkab õitsema. Ei arvestatud, et samamoodi mõtlesid veel paljud tootjad.

Tulemus oli paraku see, et uusi tehaseid tuli lühikese aja jooksul juurde palju ja tuleb veelgi.

Isegi juhul, kui ehitus kasvaks aasta jooksul edasi 30%, oleks seda ikka ülearu.

See võib tähendada, et mõned tootjad peavad suure tõenäosusega hakkama vaikselt koomale tõmbama. Eelkõige need, kellel on tootmisvõimsus väiksem, majanduslikud raskused või võlad pankade ees.