Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Aunaste, Kärmas ja Võsa on saanud kõva konkurendi, sest Tallinna linnapea Edgar Savisaar tegi teoks iga ajakirjaniku unistuse, kui sai televisioonis oma show. Selle loo kirjutamise ajal pole esimene etendus veel toimunud, seetõttu ei oska öelda, kas mõni apsakas ka oli ja kas nalja ka sai.

Tallinna televisioon ongi midagi sellist, mille kohta on pilti vähem ja teksti ning vaidlemist kõvasti rohkem. Ka minu puhul, sest linna esimest telesaadet ma ei näinud, mis aga ei takista sel teemal sõna võtmast. Ilmselt pole mul veel tekkinud ka harjumust saadet edastanud telekanalit vaadata. Muidu on ju televisioon vahva, aga maksumaksjast linnakodanikul tekib kindlasti küsimus, kas raha poleks mõistlik kulutada probleemide peale, mis on põletavamad. Seda enam, et karjuvat vajadust oma telesaate järele kindlasti pole. Mis tundega vaatab linnavalitsuse edusammudest pajatavat saadet pereema, kellele last lasteaiajärjekorda pannes öeldakse, et ta on järjekorras 268. kohal?

Valimiste lähenedes tuleb aga lasta sõnal kõlada. Ja Savisaare sõna jõud on tohutu. Näiteks kui Saaremaal käies tagasiteel Savisaar lõõtsutades mere äärde jõudis, oli laev sadamast juba lahkunud. Savisaar ei hakanud siiski Vanapagana kombel merd tühjaks jooma, vaid lihtsalt hõikas kaldalt: "Laev, tule tagasi!" Ja laev tuli.