Kümme tuumaenergia müüti II

7. Tuumajaama ümbruses elavad inimesed põevad sagedamini leukeemiat

Tuumajaamade läheduses elevatel lastel ei esine leukeemiat keskmisest sagedamini. Leukeemiakobaratena on tuntud alad, kus selle haiguse esinemissagedus on mingil põhjusel kõrgem, kuid nende asukoht on tuumajaamade suhtes suvaline.

Leukeemiasse haigestumine suurenes Suurbritannias oluliselt enne Teist maailmasõda. Aeglane suurenemine viimaste kümnendite jooksul on ilmselt parema diagnostika või mõne muu põhjuse arvele kirjutatav.

Üks leukeemiakobar paikneb Seascale’i külas, mis asub Sellafieldi jaama lähedal, kuid teisi sarnaseid näiteid ei ole, mistõttu võib tegemist olla juhusega. Tihti paiknevad kobarad hoopis asulates, kus elab palju immigrante, mis viitab võimalikule viiruse tekitatud leukeemia vormile. Leukeemia on üldnimetus mitmele erineva tekkepõhjusega haigusele. On uuritud tuumaallveelaevadel ja tuumaelektrijaamades töötavate meeste lapsi, kuid neil ei ole leitud keskmisest kõrgemat leukeemiasse haigestumise määra.

8. Reaktorid viivad tuumarelvade laialdasema levikuni

Enam tuumajaamu peaks tegelikult hoopis vähendama tuumarelvade leviku ohtu, sest tuumarelvades kasutatav kütus sobib suurepäraselt ka tuumaelektrijaamas kasutamiseks. Mahakantud või desarmeeritud tuumapeade kütus (rikastatud uraan või plutoonium) moodustab hetkel 15 protsenti kogu maailma tuumajaamade kütusest. Suurenev nõudlus tuumakütuse järgi võiks veelgi vähendada võimalust, et tuumarelvad satuvad terroristide kätte.

9. Tuule- ja loodeteenergia on jätkusuutlikumad lahendused

Kas see ikka on nii? Tuuleenergia ei suuda tagada ühtlast varustatust elektrienergiaga ning ta pole sugugi vaba keskkonnamõjudest. Põhjamere mandrilava avamine ulatuslikuks ehitustegevuseks tuuleparkide näol häiriks kindlasti väga olulisel määral sealset elustikku. Seda võiks võrrelda Põhja-Jäämerest nafta puurimisega, mille keskkonnamõjudest viimasel ajal samuti palju räägitakse.