Riik soodustab investeerimist

Rõõm on tõdeda, et väärtpaberiinvesteeringutest saadava tulu maksustamise teema on Äripäeva külgedel tekitanud palju mõttearendusi. Vaatamata lehetegijate heale algatusele on aga kahjuks kajastamata jäänud mõni väga oluline aspekt kõnealuses seaduseelnõus.

24. jaanuari Äripäevast võis lugejatele jääda kummaline mulje, justkui kavandaks rahandusminister täiendavaid kitsendusi erainvestoritele. Tegelikult on asi aga hoopis vastupidi. Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on muuta väärtpaberiinvesteeringutest saadava tulu maksustamise korda, et soodustada eraisikute pikaajalist investeerimist.

Muudatuse põhisisu seisneb selles, et investeeringutulu pealt tuleb maksu maksta alles siis, kui seda hakatakse tarbima. Praegu tuleb tulumaksu maksta ka juhul, kui inimene võtab ühest investeeringust teenitud tulu välja ja paigutab selle uude investeeringusse. Seega on tegemist algatusega, mis peaks olema iseäranis meeltmööda kõigile erainvestoritele, kes oma vara pikaajaliselt investeerida soovivad.

Eelnõus pakutakse välja investeerimiskonto põhine süsteem, mis kinnitab maksuhaldurile, et tulu pole tarbimisse võetud. Selleks võib olla tavaline arvelduskonto, maksustamine toimub kontolt raha väljavõtmisel sissemaksete ja väljamaksete võrdlemise teel. Seega tekib maksukohustus alles siis, kui kontolt väljavõetav summa ületab sissemaksete summat.

Ühe konto süsteem ei piira aga kuidagi seda, milliste finantsvahendajate käest võib väärtpabereid osta ja kus neid hoida. Eesmärk ei ole muuta senist praktikat ega võimalusi väärtpaberite omandamisel ja hoidmisel. Investeerimiskonto on puhtalt rahakonto, kus ei hoita väärtpabereid ning kuhu kantakse üksnes väärtpaberi võõrandamisest saadud raha.

Investeerimisobjektide ring on määratud nn tavainvestori põhimõttel. Aluseks on võetud instrumendid, kuhu tavainvestorid oma raha kõige rohkem paigutavad. Seepärast on näiteks tuletisväärpaberid ja börsil noteerimata väärtpaberid sellest ringist välja jäetud. Kaasatud on kvaliteetinstrumendid, millele kehtivad ka kõrgendatud regulatiivsed nõuded ja mis on valitud lähtuvalt tavainvestori eelistustest.

Eelnõu järgi kehtivad soodustused ainult Euroopa majanduspiirkonna riikidele. Seda on ka kritiseerijad meile peamiselt ette heitnud. Sellel on aga omad põhjused - nimelt kehtivad Euroopa majanduspiirkonna finantssektoris ühtsed reeglid ja õiguslikud alused, mistõttu saab maksu- ja tolliamet usaldusväärset infot neil turgudel toimuvast. Sealsed nõuded on samad kui Eestis, kolmandate riikide osas meil seda kindlust ei ole.

Riik peab saama ülemääraste kulutusteta kontrollida ning võrrelda investeeringust saadavate rahaliste vahendite sisse- ja väljamaksete suuruseid. Riigi rahanduse usaldusväärsus sõltub paljuski ka meie maksukeskkonna läbipaistvusest ja arusaadavusest.

Oluline on rõhutada, et valminud eelnõu on esimene samm erainvesteeringute soodustamisel. Kui süsteem toimib Euroopas, saame hakata kaaluma selle laiendamist ka teiste riikide ja alternatiivturgudele.

Füüsiliste ja juriidiliste isikute täielikult võrdne kohtlemine tulude maksustamisel ei ole paraku ka pikas perspektiivis võimalik. Samas kasutavad suuremas mahus investeerijad selleks äriühinguid ning teevad seda ka edaspidi. Eelnõuga püüame soodustada eraisikute säästmist, et suurendada pikaajalist investeerimist ning vähendada tarbimist muutlikus majanduses.