40 000 inimese surm = ühe inimese õnn

Tulikuum püroklastiline pilv, mille kiirus ulatus 670 kilomeetrini tunnis ning temperatuur 1000 kraadini, sööstis mööda Mount Pelee nõlva alla ning tappis peaaegu kõik Saint Pierre’i linna inimesed.

Saatuse iroonia seisneb veel selles, et kuigi läheneva katastroofi tunnusmärgid olid olemas – juba kaks nädalat oli eraldunud tuhka ja gaase, mõni päev enne tungisid linna aga ämblikud ja maod – veensid kohalikud võimukandjad inimesi paigale jääma, sest tulemas olid valimised.

Pilv tekib, kui ennast järk-järgult kõrgemaks ehitanud vulkaani üks külgi ei pea vastu ja kukub järsku kokku – kolossaalselt suurem ja tulisem kui pilv, mis tekkis New Yorgis Maailma kaubanduskeskuse tornide kokkukukkumisel 11. septembril. Edasine läheduses elavate inimeste saatus sõltub juba sellest, kuhu poole pilv liigub.

Õnnelik aga oli surmamõistetud vang nimega August Cyparis, kohalik räuskaja ja kakleja. Ta oli eelmisel päeval kellelegi nuga andnud ning vangikongi pistetud, irooniana osutus vangikong linna kõige turvalisemaks kohaks. Cyparis sai tugevasti põletada, kuid jäi ellu ja kaevati nelja päeva pärast välja.

Seejärel anti talle armu, pandi talle uus nimi – Ludger Sylbaris (et vist paremini müüks, Ludger tundus parem kui August) ning ta rändas rändtsirkusega läbi kogu Ameerika, näidates oma põletushaavu ning teenides korralikult raha esimese mustanahalisena, kes tsirkusesse esinema võeti. Teda reklaamiti kui ainsat ellujääjat, mis polnud tegelikult tõsi, sest ka üks linna ääres elav kingsepp oli jõudnud laua alla pugeda ning üks väike tüdruk mere äärde koopasse varjuda.

Praeguseks on vulkaan end jällegi üles ehitanud ning mistahes hetkel võib ajalugu korduda. Lootus on vaid, et tundemärgid saavad olema sarnased kui 105 aastat tagasi ning inimesed ei lase end poliitikutel lollitada.

Artikkel ilmus algselt Erik Puura blogis Keskkonnaabi.