Murelikul emal sünnib pigem tütar

Obel arvab, et üks otsesemaid põhjusi võib olla see, et stressi ajal on poega ootaval naisel raseduse katkemise oht suurem kui tütart ootaval naisel, eriti esimese kolme raseduskuu jooksul. Seda pole aga niisama lihtne tõestada. Põnevam on aga Obeli põhjendus antud nähtusele – see võib olla kohastumuslik, mitte patoloogiline.

Stressis ja halva tervisega emal sündiv nõrgem tütar kasvab tõenäoliselt ikka suureks ja saab mõned järglased. Kehvakese poja saatus ei pruugi olla nii hea: palju lapselapsi mitmete erinevate naistega on pigem lootust saada tervete ja tugevate poegade emadel. Vähemalt oleks see nii olnud küttide-korilaste ühiskonnas, kus toimus suurem osa inimese evolutsioonist. Nõrgad mehed jääksid konkurentsis tugevamatega lihtsalt alla ega pruugiks saada ühtegi järeltulijat. Küllap aga isegi vilets ja nõrguke naine leiab kellegi, kes on nõus temaga oma järeltulijate arvu suurendamise nimel mõne lapse saama.

Seega – kui ema stress mõjutab tema arenevat loodet (mis on tõenäoliselt nii), oleks naise kehal evolutsiooniliselt mõttekas poisi korral rasedus katkestada, selle asemel, et raisata tema kasvatamise peale tohutult mõttetut energiat. See teooria seletab ka, miks rikastes riikides elavad naised, kes kannatavad harvem nälja ja haiguste käes, sünnitavad pigem poegi kui tütreid.