Juhtide palgakasv aeglustub

Ajaloo hämarustesse on hakanud vajuma ka ajad, kus juhid töötasid 12–14 tundi päevas. Üha enam tähelepanu pööratakse töövälise aja väärtustamisele,

ei üritata ilmtingimata mingi konkreetse ülesandega just täna valmis jõuda. Tegevust on võimalik jätkata nii homme kui ka ülehomme. See on märk stabiliseerunud ühiskonnast ning ettevõtetest. Enamikul juhtidel on suure tõenäosusega teada, mis paaril järgneval aastal juhtuma hakkab ning üleliigset tormamist ning enda tühjaks pigistamist välditakse. See kõik on viinud selleni, et üha enam juhte hindab stabiilsust ning arvestab kindla karjääriga: uusi suundi võetakse vastu juhul, kui tegemist on mingi erakordse erialase väljakutsega või väga suure materiaalse võiduga. Uue juhi leidmine väljastpoolt ettevõtet võib kujuneda üsna keeruliseks. Hinnatud juhi või spetsialisti ülemeelitamiseks peaks palgatase uues kohas olema varasemast umbes 20–30% kõrgem.

Sageli ei piisa vaid rahalisest kompensatsioonist, sest üha rohkem juhte peab olulisemaks eeldatavaid töötunde ning paindlikkust töö korraldamise

suhtes, kindlustusi ja enesearendamisvõimalusi – seda tuleks pakkumist tehes ka arvestada. Samas ei tohi unustada, et just rahapalk on ikkagi väärtusemõõdupuu ning inimese egoga otseselt seotud. Pehmetele väärtustele panustades ei tohi unustada seega palganumbrit. Ka siis, kui see juba on piisavalt kõrge. Tööjõuturul on alati n-ö ootel juhte, kes on valmis vastu võtma uusi väljakutseid ning raskes olukorras ettevõttele abikäe ulatama. Vastutasuks oodatakse sageli otseselt osalust firma majandusliku edu saavutamise korral. On ka näiteid, kus võimekas juht on ise valmis oma tööandjalt omandama 20–30%, aga ka kuni 51% osalust firmast, et nii end pikemaajaliselt materiaalselt kindlustada.