Mis tunne on surra? IX – rõhulangus

Ulmefilmides on vaakumi tõttu suremine üsna tavaline. Vahel visatakse paha tegelane õhulüüsist avakosmossesse või siis kaob õhk skafandrist, kui sellesse on tekkinud rebend.

Tegelikkuses on juhtunud vaid üks selline õnnetus. 1971. aastal jõudis Nõukogude Liidu kosmoselaeva Sojuz 11 kolmeliikmeline meeskond Maale tagasi surnutena. Tihend oli lekkinud ning kosmonaudid lämbusid.

Enamus teadmisi rõhulanguse mõjudest on pärit loomkatsetest või siis suurtel kõrgustel juhtunud lennuõnnetuste pilootide kogemustest. Kui lennuki või kosmosesõiduki sees õhurõhk järsult langeb, rebib kopsudes paisuv õhk kopsud puruks. Eriti suured on kahjustused siis, kui dekompressiooni sattunud inimene ei märka välja hingata või üritab hinge kinni hoida.

1950ndatel koerte peal läbiviidud katsed näitasid, et 30-40 sekundit pärast rõhulangust hakkasid loomade kehad paisuma, sest kudedes leiduv vesi aurustus, kuid nahk hoidis ära selle, et loomad oleksid lihtsalt plahvatanud. Süda taob meeletult ning jääb seejärel seisma. Veres tekivad õhumullid, mis liiguvad üle kogu keha. Umbes minut pärast rõhulangust vereringe seiskub.

Rõhulanguse üleelanud inimesed on tavaliselt lendurid, aga ka üks NASA tehnik, kes vaakumkambris kogemata vigastas oma kosmosetürpi. Ohvrite kirjelduse järgi on rinnus valu nagu oleks keegi vastu rindu löönud. Õhk lahkub kopsudest, hingata pole võimalik. Teadvus kadus vähem kui 15 sekundiga.

1960ndatel USA aeromeditsiini laboris tehtud eksperiment näitas, et šimpans püsis teadvusel 11 sekundit, enne kui hapnikupuudus pildi eest viis.

Kuigi rõhu langus on dramaatiline, pääsesid katseloomad, kelle ümber rõhk 90 sekundi jooksul taastati, ilma jäävate kahjustusteta.