Selle aasta esimeses pooles teatas Woodall, et tal õnnestus saada vesinikku, kasutades alumiiniumi ja galliumi sulamit. Sulam sisaldas aga peamiselt galliumi, mis on alumiiniumist oluliselt kallim. Eile pidas Woodall nanotehnoloogiakonverentsil ettekande, kus teatas, et on edukalt katsetanud ka sulamit, mis koosnes 80-protsendiliselt alumiiniumist.
Woodall pakub välja järgmist: alumiinium oksüdeerub veega kokkupuutes kergesti ning vesi laguneb hapnikuks ja vesinikuks. Alumiinium reageerides hapnikuga moodustab alumiiniumoksiidi. See lihtne keemiline reaktsioon on muidugi ammu tuntud, kuid probleeme on põhjustanud asjaolu, et alumiinium kattub kiirelt õhukese oksiidikihiga, misjärel oksüdeerumine lõppeb.
"Woodalli idee seisneb aga selles, et gallium takistab sellisel kaitsval kihil moodustumast. Täpne molekulaarne mehhanism ei ole veel lõpuni selge, kuid galliumi roll seisneb selles, et oksiidikihti jäävad augud, mis lubavad alumiiniumil edasi reageerida," selgitas USA energeetikaministeeriumi ekspert Sunita Satyapal.
Woodalli ettekujutuses oleks bensiinijaamadest võimalik osta alumiiniumgraanuleid. 50 kilo graanuleid ja 20 kilo vett tangitaks eraldi paakidesse. Sõidu ajal segatakse nad aegamööda kokku, et toota vesinikku ja alumiiniumoksiidi. Hiljem saaks oksüdeerunud alumiiniumi jälle ära anda, et sellest taas alumiinium tehtaks.
Kuid kõik pole siiski nii ilus kui tundub. Alumiiniumoksiidist elektrolüüsi teel alumiiniumi tootmine pole mitte odav lõbu, sest selleks kulub palju elektrienergiat. Kui aga elektrit toodetakse fossiilsetest kütustest, siis on asjal üldse vähe mõtet, sest globaalsele soojenemisele annaks see ainult hoogu juurde.
Sama probleem vaevab ka teisi vesinikutehnoloogiaid. Ilmselt oleks parim lahendus toota alumiiniumi (või vesinikku) seal, kus on piisavalt taastuvaid energiaressursse.
Seotud lood
Vesinik on küll ahvatlev alternatiiv
bensiinile, kuid kerget gaasi pole sugugi lihtne kütusepaaki sundida.
Vesinik võiks lähikümnenditel asendada
fossiilsed autokütused. Kuid küsimus on selles, kuidas plahvatusohtlikku gaasi
ohutult autosse paigutada.
Täiendava elektri abil on mikroobid
suutelised eraldama bioloogilistest ainetest kuni 99 protsenti seal olevast
vesinikust.
Rootsi Uppsala ülikooli professori Rajeev
Ahuja juhitud rahvusvaheline uurimismeeskond on suutnud demonstreerida
atomistlikku mehhanismi vesiniku vabastamiseks magneesium-nanoosakestelt, mida
peetakse paljulubavaks vesiniku salvestamise materjaliks, kirjutas fyysika.ee
Physorgi vahendusel.
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.