Kiire kasv hea, rahulik parem

Mida selle rahaga teha, on lähiaja otsustuste küsimus. Ühelt poolt on selge, et kuigi mure ülekuumenemise pärast hakkab taanduma, läheb majandusel endiselt hästi. Riik peab kiire kasvu ajal säästma. Kogu planeeritust paremini laekunud tulu uuesti laiali jagada pole arukas - see toidaks elukalliduse niigi kärmet kasvu. Suurem osa rahast tuleb suunata pensioni- ja stabiliseerimisreservi ning seda valitsus ka teeb. Sama selge on aga seegi, et kui riigis on probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist ja valitsusel on selleks raha, on lühinägelik ja vastutustundetu mitte tegutseda. Eelarveülejääk ei ole eesmärk omaette.

Ka 2008. aastal on eelarve maht tänase prognoosi järgi suurem kui kevadel eeldasime. 90,6 miljardi asemel on meie käsutuses 96,2. Seega ei teki meil probleeme kevadel heaks kiidetud strateegiast kinnipidamisega. Teoks saavad kõik koalitsioonis kokku lepitud palgatõusud: õpetajate, politseinike, päästeametnike, meditsiinitöötajate ja lasteaednike elu läheb tuleval aastal paremaks.

Prognoos näitab, et nii sel kui ka järgmisel aastal on oodata inflatsiooni kiirenemist. Kuid 6-7%-list inflatsiooninumbrit ei tohi kontekstist välja rebida. Meie hinnad ja palgad lähenevad jõudsal sammul Euroopa keskmisele. Valitsuse ülesanne on jälgida, et peretoetuste ja pensionide tõus ei jääks alla elu kallinemisele. Palgakasvu eest hoolitseb suuresti majanduskeskkond ja kõrge tööhõive määr. Nii kasvabki keskmine palk kiiremini kui hinnad. Hinnatõusuga arvestades tõusevad reaalsed sissetulekud sel aastal ikkagi 13,5% ja järgmisel 7,3%.

2008, kui inflatsioon on kiireim, mõjutavad seda 1,5% ulatuses ühte aastasse koondatud aktsiisitõusud. 2011 peaks inflatsioon majanduse rahunedes jõudma tagasi 3,5% kanti.

Eesti inimeste palgad kasvavad kiiresti ka edaspidi. See aitab mujale suuremat sissetulekut otsima läinuid koju tagasi meelitada ning leevendab kohatist tööjõupuudust - tööpuudus püsib madal ja tööhõive kõrge vähemalt kuni 2011. aastani.

Selles peitub ka meie suurim väljakutse. Üha selgem on, et Eesti kui odava tööjõuga maa aeg on läbi. Peame mõtlema sellele, kuidas majandust uues olukorras ümber kujundada ja inimesi tõhusamalt kasutada. Tööandjail tuleb investeerida nii tootmisesse kui ka inimestesse. Riik peab olema selles erasektorile toeks.

Meie elu on kõvasti paremaks muutunud: 2004 oli eestlaste ostujõud 53% ELi keskmisest, täna küünib see pea 70%ni. Ettevõtliku erasektori, töökate inimeste ja valitsuse mõistliku majanduspoliitika juures pole kahtlustki, et järgmise prognoosi ajaks on need numbrid veelgi rõõmustavamad.