Igale inimesele oma inspektor?

Viimastel päevadel on meedia vahendusel tehtud mitu laenuvõtjaid puudutavat ettepanekut riiklikest keeldudest kuni abirahadeni välja. Finantsteenuse tarbija on ühtäkki asetatud erilisse seisusesse ning tema võimalikud vead peaks kinni maksma terve ühiskond.

Selline omavastutuse eitamine on halvim, mida riik saab teha, loomaks eeldused tõhusalt toimivaks finantsteenuste turuks.

Taavi Rõivas käis 30. juuli Äripäevas välja idee, et SMS-laenu andjad peaks allutama näiteks finantsinspektsiooni kontrollile. Riiklikule järelevalvele allutamise põhiline eesmärk on, et finantsasutused suudaksid kliendi ees võetud kohustused ka tulevikus täita - maksta välja pangahoiused, kindlustuskahjud või kogutud pensioni jmt. Inspektsiooni ülesanne ei ole valvata, et iga üksikisiku finantsrisk on maandatud. Keegi ei suuda kõiki Eesti elanikke igal ajahetkel kõrtsis, kasiinos või ööklubis kontrollida. Miks peakski inimese vabadusse sekkuma? Oma otsuste mõistlikkuse eest tuleb vastutada eeskätt igaühel endal, ka finantsteenuste ostmisel. Parim järelevalvaja on omavastutust kandev tarbija. Riik ei tea kunagi, kas inimese jaoks on hetkel mõistlik võtta kõrge intressiga väikelaen või raha koguda, kas maja jaoks on õige võtta kolm miljonit laenu või mitte. Jäägu need riskid tarbija kanda.