Kommentaar: igale inimesele oma inspektor?

Mingil teadmata põhjusel on finantsteenuse tarbija ühtäkki asetatud erilisse seisusesse, kelle võimalikud vead peaks kinni maksma terve ühiskond. Selline omavastutuse eitamine on halvim, mida riik saab teha selleks, et luua eeldused efektiivselt toimivaks finantsteenuste turuks.

Taavi Rõivas käis Äripäevas välja ka idee, et SMS-laenu andjad peaks allutama näiteks finantsinspektsiooni kontrollile. Riiklikule järelevalvele allutamise põhiline eesmärk on, et finantsasutused suudaksid kliendi ees võetud kohustused ka tulevikus täita - maksta välja pangahoiused, kindlustuskahjud või kogutud pensioni jmt. Inspektsiooni ülesanne ei ole valvata, et iga üksikisiku finantsrisk on maandatud. Keegi ei suuda kõiki Eesti elanikke igal ajahetkel kõrtsis, kasiinos või ööklubis kontrollida ning miks peakski inimese vabadusse sekkuma. Oma otsuste mõistlikkuse eest tuleb vastutada eeskätt meil igal ühel endal, ka finantsteenuste ostmisel. Parim järelevalvaja on omavastustust kandev teenuse tarbija. Riik ei tea kunagi, kas inimese jaoks on hetkel mõistlik võtta kõrge intressiga väikelaen või raha koguda. Kas selle või teise maja ostmiseks on õige võtta 3 miljonit krooni laenu? Jäägu need riskid tarbijale.

Esmane eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust. Sellele töötavad aga selgelt vastu üleskutsed käivitada riiklik abisüsteem võimalike hättasattunud laenuvõtjate võlgade tasumiseks. Milleks peaks tänane laenuvõtja ennast koormama keeruliste finantsvaldkonna teemadega kui riik tema valed otsused nagunii kinni maksab? Miks lugeda läbi kindlustusleping kui riik võtab minu mugavusest või rumalusest tekkinud tagajärjed enda kanda kui seda ei tee kindlustus?