Lõpp praalimislaenule

Mõistagi on ettepanek SMS-laene oluliselt piirata teatud huvigruppidele vastuvõetamatu ning siit-sealt kostub põhjendusi, miks riigikogu ei peaks seda teemat üldse puutumagi. Siit ka soov näidata võitlust arulageda rahakulutamise propageerimise vastu kui vaba ettevõtluse piiramist. Praalimislaenu kättesaadavus Õllesummeril ei ole ettevõtlusvabadus, nagu pole ka reeglite puudumine liberalism.

Liberaalsus ei tähenda anarhiat, vaid pigem riigi vähest sekkumist majanduse toimimisse. Samas on igal majandusruumil enesestmõistetavalt reeglid, mille raames toimetatakse.

Nii on näiteks kokku lepitud, et korruptsioon, insaidertehingud või kartellikokkulepped ei lähe mitte. Ka mõisted "kõlvatu konkurents" ja "tarbijakaitse" on tekkinud eeskätt ettevõtjate enda huvides, et tagada turu toimimine ka ulatusliku infomüra tingimustes.

Kui valdav osa finantsvahendusest töötab Eestis pankade nime ja finantsinspektsiooni järelevalve all, siis SMS-laenu pakkujad toimetavad n-ö oma maailmas. Mõistagi annab see pankadega võrreldes tuntava eelise. Nii Eesti Pank kui ka finantsinspektsioon on tippjuhi tasemel tunnistanud, et SMS-laenud kujutavad endast tõsist probleemi, kuid kumbki rahamaailma valvur pole seni saanud ega küsinud endale rolli selle teemaga tegeleda.

SMS-laen konkureerib eeskätt tarbimislaenudega, kuid aasta baasil intressi välja ei tooda. Pole ka imestada - laenates 1000 krooni 15 päevaks, kujuneb intressiks keskmiselt 200 krooni ehk aasta baasil 486%. Tarbimislaenude keskmine 16% tundub selle kõrval suisa olematu. Samuti võib eeldada, et tarbimislaenu ei anta näiteks joobes inimesele, kel parajasti kasiinos või ööklubis raha otsa saanud. SMSi teel pole joovet ega asukohta võimalik kontrollida. Ja inimene, kel saab ootamatult raha otsa, on ju SMS-laenu ideaalklient.

Esimene samm SMS-laenude piiramisel peaks olema seotud just reklaamiga - toote kulukusest ülevaate saamiseks peaks reklaamides olema toodud laenu hind aasta baasil. Riik ei pea seadustega reguleerima reklaamide sõnakasutust, kuid laenurahaga šeffama kutsumine peaks leidma ühiskondliku hukkamõistu.

Teiseks peab SMS-laenu andjad allutama pankadega võrreldavale kontrollile, finantsinspektsiooni, Eesti Panga või mõne muu asutuse kaudu. Pole võimalik, et Õllesummeril pakutakse silmnähtavalt napsitanud inimestele kenade tütarlaste abiga "šeffamiseks" hirmkallist krediiti ning keegi ei tee märkamagi. Aeg on riigiasutustel silmad lahti teha.