Põlevkiviteema Riigikogu saali

Hiljuti andsin Riigikogus Keskerakonna, Rahvaliidu ja roheliste nimel käiku maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille järgi kinnitaks põlevkivi arengukava valitsuse asemel Riigikogu. Eelnõu arutamisega Riigikogus saab põlevkivi temaatika kaalu juurde ja peaks tulevikus välistama mõttetud vaidlused, kas põlevkivienergeetikat on ikka vaja.

Ettepanek aga tekitas minu jaoks täiesti ootamatut vastukaja. Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Rein Aidma ütles, et tema ei näe arengukava Riigikogusse toomises muud mõtet, kui anda mitmele poliitikule võimalus selle taustal silma paista.

Aga miks mind häirib just Aidma selline väljaütlemine? Ta oli mõni aasta tagasi Ida-Viru maavanem. Endise maavanemana peaks ta hästi mäletama, millist rolli täidab põlevkivi Ida-Virumaa jaoks, kui palju inimesi on sellega seotud ja kui paljude perede hea käekäik sõltub põlevkivienergeetikast.

Andes mõista, et põlevkivi temaatika on üks nurgatagune asi, mis parlamenti ei väärigi, tekib mul küll kahtlusi Aidma pädevuses. Nagu ennistki ütlesin, oli põlevkiviteema toodud valimiste eelsel ajal vaata et peateema seisusse. Huvitav, et Aidma seda enam ei mäleta.

Riigikogus vastuvõetuna aitab põlevkivi arengukava edaspidi vältida selleteemalisi pingeid, aitab rahustada inimesi ja nende peresid.

Praegu ma enam ei imestagi selle üle, et räägitakse maavanema ameti mõttetusest. Kui ikka endised maavanemad lubavad endale väljaütlemisi, mis nende kodumaakonnale lausa kahjulikud on, siis mingu see ametipost tõepoolest allavett.

Seda on mul kui Lääne-Viru esimesel maavanemal raske öelda, ent omal ajal oli meile, maavanemaile, oma maakonna käekäik püha asi ja selle nimel anti endast parim.