Putin valmistus kaua Eestit survestama

Venemaal veterinaarkontrolli teostav Rospotrebnadzor, kes oli aktiivne Gruusia ja Moldova vastastes sanktsioonides, on juba avaldanud teravat huvi Eesti toodete vastu. Samuti on Vene raudtee teatanud, et seoses remonttöödega lõpetatakse ajutiselt veod Eesti suunal. Jaekaubanduses on kolm suuremat kaubamajaketti teatanud Eesti toodete kõrvaldamisest lettidelt. Just viimase aktsiooni raamesse kuulus ka ülalkirjeldatud Kaliningradi juhtum. Kindlasti on see näidete rida pikem ning juhtumidki kohati palju värvikamad.

Venemaa seesugune käitumine pole ju mingi uudis. Tülikate naabrite vastu on korduvalt rakendatud mitmesuguseid sanktsioone. Teinekord on ka lihtsalt administratiivne lohakus oma töö teinud.

Eesti on Venemaa majandussurvet korduvalt tunda saanud. Meenutagem kas või 1995-2004 kehtinud topelttolle või hiljutisi veokite järjekordi piiripunktides. Samas pole see emotsionaalne haare olnud kunagi varem sedavõrd lai kui nüüd.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Eesti vastu suunatud varjatud majandussanktsioonid alles koguvad hoogu ning nende tegelik ulatus ja mõju selguvad lähinädalatel. Kuna konkreetsed sammud põhinevad tihtipeale emotsioonidel, võib arvata, et osaliselt jääb see ajutiseks lainetuseks.

Teisalt on siiski vaja tähele panna, et tegemist on kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tegevusjuhisega, mis strateegilistes küsimustes (Eesti surumine transiiditupikuks) võib leida ka püsivat rakendust.

Loomulikult tõstatub küsimus: mida Venemaa sarnase survepoliitikaga saavutada loodab? Kas on see lihtsalt karistusoperatsioon või on sellesse segatud ka lootused Eesti valitsuse välispoliitilise kursi muutmiseks?

Viimase kohta võib kindlalt väita, et taoliste sammudega ei ole Venemaal võimalik Eestit finlandiseerida ehk oma mõjuvälja saada. See võib olla küll mõne Moskva strateegi unistus, kuid on määratud läbikukkumisele.

Teisalt on ilmne, et majandussanktsioonide rakendamine on vastastikuse toimega ega ole jätkusuutlik. Topelttollid surusid Eesti majanduse palju kiiremini Euroopaga integreeruma.

Kuigi tegemist on varjatud, sageli emotsionaalsest hasardist kantud majandussurvega, peaks Eesti valitsus selle teema tõstatama Euroopa Liid tasandil. Tegemist pole otsati üksnes Venemaa jonniga, vaid teataval määral koordineeritud tegevusega ühe Euroopa Liidu liikmesmaa vastu.

Venemaa püüab Eestiga suhteid pingestades kõige muu hulgas ka tunnetada, kui kaugele võib Moskva oma survega nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigi vastu minna. Samuti pole vähetähtis märkida, et Venemaal käivituvas valimisprotsessis on selline vastasseis väga oodatud ja kergesti rakendatav nähtus.