Saame krahhist veel rääkida

Hea on tõdeda, et midagi on siin maailmas ikkagi jäävat - arutelu kinnisvarakriisi saabumisest on oma kuueaastase staažiga (Ain Hanschmidt 2001, Eesti Pank 2004, Andrus Ansip 2005) muutunud kohaliku ajakirjanduse püsiteemaks. Kas nüüd on lõpuks aeg kriisiks küps? Tutvume turu tänase olukorraga lähemalt.

Kommertskinnisvaraturg on jõudnud faasi, kus kõigi Eesti suuremate linnade nüüdisaegsete kaubanduskeskuste ukse taga lookleb järjekord potentsiaalsetest üürnikest. Põhjusi tuleb otsida kiirest tarbimise kasvust, mis elanikkonna sissetulekute kasvu taustal ei näita raugemise märke. Tulemus on üürihindade kiire ja järjekindel korrektsioon ülespoole, mis veab endaga kaasa ka müügipindade väärtuse.

Tallinna kesklinna A-kvaliteediga büroohoonete vakantsus on null. Tipphinnad, mis veel aasta tagasi olid 220 kr/m2, on tänaseks tõusnud 270 kr/m2. Kiire hinnakorrektsioon pole pinda turule juurde toonud, kuna sobilikke asukohti napib. Kõik märgid näitavad, et jätkub nõudlus ja koos sellega ka hindade kasv. Riias saab sama raha eest üürida vaid äärelinna kontoripindu. Tallinna äärelinna kontorid on õnneks veel kolmandiku võrra soodsamad, selle võrra ka suurema tõusupotentsiaaliga.

Ometi on kinnisvaraturg rangelt lokaalne ning olukorda saab hinnata ainult konkreetses kohas ja keskkonnas. Isegi kui Tallinna eluasemete hinnad peaksid Helsingi omadest mööduma, ei saa põhjanaabrid parimagi tahtmise juures oma kortereid üle lahe müüki tuua.

Hinnavõrdlusena võib kinnisvaraturgude kõrvutamine anda huvitavaid tulemusi, kuid ühendatud anumate printsiip siin ei kehti. Parim indikaator turu edasisele käitumisele on turuosalised ise - Eesti elanikkonna ja ettevõtete ootused oma majandusliku võimekuse kohta. Ja loomulikult raha juurdevool turule.

Tänavuseks julgeks prognoosida mõlema teguri püsimist positiivsel poolel.