Korruptsiooni ei juuri välja seadused, vaid aus kodanik

Mõnikord öeldakse, et mingil alal pole mingis riigis võimalik äriga tegeleda ilma altkäemaksu andmata. Eesti ei tohiks küll selliste riikide hulka kuuluda. Samuti väidetakse, et altkäemaks aitab pääseda bürokraatia küüsist, uksed avanevad ja tee kuldmuna juurde on valla. Levinud on ka demagoogilis-majanduslik põhjendus, et lõppkokkuvõttes loob firma töökohti ja tagab elanikele kindla igakuise sissetuleku - mis seal's halba saab olla?

Korruptsioonil ei ole majandusliku mõtlemisega tegelikult midagi pistmist. Altkäemaks on sama kahjulik ja ebaseaduslik nagu ümbrikupalk. Iga altkäemaksuks antud krooniga läheb kaduma osa riigis ringlevast ausast rahast. Altkäemaks soodustab ebaefektiivsust ja pidurdab arengut, sest altkäemaksu korral ei võida kõige parem pakkumine. Pealegi, kui inimesel on ühel korral läinud õnneks altkäemaksu võtta, jätkub tal rumalust seda tulevikus üha uuesti teha.

Korruptsioon on nagu alkoholism või narkomaania. Ilmselt ei väida ükski narkosõltlane, et meelemürgid on kasulikud, kuid ometi tarbib ta neid. Korruptsioon on sõltuvus, millest on raske välja rabeleda.

Ettevõtja annab ametnikule pistist. Lühiajaliselt toob see ettevõttele raha sisse. Ettevõtjat valdab rahulolutunne, kuna skeem toimis. Kõik läheb edasi vanaviisi, kuni ühel hetkel tahab ettevõtja jälle endale soodsat otsust. Pärast korduvaid tehinguid on puhast lehte keerata äärmiselt raske.

Altkäemaks võib lühiajaliselt küll eesmärgini viia, kuid see õõnestab süsteemi ja loob eeldused, et pistist ka edaspidi küsitakse, mis omakorda viib spiraalis aina sügavamale.

Eetilisest ettevõtlusest rääkides noogutatakse tavaliselt innukalt kaasa, kuid selle tähendust adub iga ärimees erinevalt. Hulga lihtsam on kliiniliselt määrata, kas inimene on kaine või meelemürke tarbinud. Üks levinumaid ja mulle meelepärasemaid definitsioone ütleb, et eetiline ettevõte hoolib enda ümber toimuvast ning hoidub lühiajalise tulu nimel kahjustamast keskkonda, milles ta tegutseb.

Hoolivad ettevõtted panustavad ühiskonda tihti natuke rohkem, kui seadused seda nõuavad. Näiteks ettevõtted, kes on kehtestanud eetikareeglid oma töötajatele, partneritele ja allhankijatele, ning pangad, kes jälgivad, milliseid ettevõtmisi nad finantseerivad.

Kuna ettevõtte igapäevast eetilisust on äärmiselt raske mõõta, jääb enamikus firmadest see oluline "määramatu" näitaja tagaplaanile, kuniks juhtkond peab ettevõtet piisavalt küpseks või ettevõtte tegevus satub vastuollu ühiskonnas oluliseks peetavate väärtustega. Seda võib võrrelda olukorraga, kus omanik püstitab kõigepealt maja ja kui see tundub piisavalt valmis, võtab ette paberite vormistamise, muutes majaehituse tagantjärele seaduslikuks.